....aga just sellise ütlemata filosoofilise järelduseni saab ütlemata suure kiirusega jõuda, kui lugeda seda arvamuslugu. Ma muidugi tahan uskuda ja loota, et autor on antud valdkonna ekspert ja nii, aga... tsiteerin ja hädaldan nüüd:
Sõltuvusrisk on suurim nendel kaughasartmängude mängijatel, kes teevad panuseid ja sõlmivad kihlvedusid spordiennustustes ning mängivad aktsia- ja valuutaturgudel (siinkohal on mõeldud vastavaid veebi online-turge, mitte pankade kaudu tehtavaid tehinguid), edestades isegi kasiinomängude riski määra.
Miks peetakse omapäi ja online aktsiatega toimetamist kaughasartmänguks ja panga kaudu mitte? Kuna pank on ju veel üks vahelüli, siis on see justkui veel rohkem "kaug" ju? Kas pankades töötavad alati suuremad eksperdid, kas ja kuidas on seda kontrollitud? Ma pole väga kindel...Või on kriitiline institutsionaliseeritus?
...Viimast tõendab ka nõustamiskeskuse tööpraktika – neil inimestel, kes võtavad osa spordiennustustest, sõlmivad kihlvedusid või osalevad online-valuuta- ja aktsiaturgudel, on patoloogilise hasartmängimise (sõltuvuse) sümptomid välja kujunenud lühema mängimisajaga kui kasiinomängijatel.
Siin tahaks ma arve selle kohta, et kui palju online-börsihaisid ja spordiennustajaid on HNK-sse pöördunud. Ja kuidas on välistatud see võimalus, et sõltuvus kujuneb välja tegelikult vaid marginaalsel rühmal sellest seltskonnast - kes ka kohe nõustamisele pöörduvad.
Mängija üldjuhul EI TEA, et olemuselt on sporditulemuste või valuutakursi ennustamine samasugune juhuslikkuse printsiibil põhinev, kuid hasarti tekitav tegevus kui mänguautomaadil mängimine
Oh issand halasta, tahaks siin hüüatada. Kui lemmikjalgpallimeeskonnast kümnel on kõhuviirus...kui tennisistil on selja taga kaks aastat totaalset madalseisu ja edetabelikoht on 999...ja ma eelneva info põhjal teen ennustuse, et ei jalgpallimeeskond ega tennisist ei tule maailmameistriks või Wimbledoni võitjaks ning panen raha mängu - kas see ennustamine on samasugune, kui ühekäelise kuradi juurde minnes ennustamine???
Enamgi veel, inimesed, kes tegelevad nimetatud «ennustavate» kaughasartmängijatega, peavad end ekspertideks. Sageli need inimesed ise tegelevad vastava spordialaga või on nad sporditulemustega kursis.
Mis mõttes "enamgi veel"? Kas mingi spordialaga tegelemine või - börsil mängimisest rääkides - finantsvallas toimetamine siis ei võigi inimest teha eksperdiks? Ja kui nad on sporditulemustega kursis, siis kas me saame ikka rääkida absoluutsest juhuslikkusest?
Kas saame enne võistluse lõppu olla täielikult võidus kindlad?
See on minu lemmik. Absoluutselt ja mittejuhuslikult. Ei, me ei saa olla enne võistluse lõppu täielikult võidus kindlad...ei, me ei saa töökohta valides olla lõplikult kindlad, et see on just see töö, mis meile alguses tundus, et ta saab olema...ei, me ei saa õpitavat eriala valides olla kindlad, et see on tõesti just meie jaoks...ei, me ei saa olla poest jogurtit ostes täiesti kindlad, et see pole halvaks läinud (ka mitte siis, kui aegumiskuupäevani on kaks nädalat, on kogemus näidanud)...ei, me ei saa olla kodust väljudes täiesti kindlad, et me elu ja tervisega tagasi jõuame.
Ühesõnaga, ma tahaks, et ajalehtedes oleksid toimetajad. Kes natuke vaataksid kirjutiste puhul, kas seal on mingi loogika või kus on loogikavead ja tekst on arusaamatu. See tekst ON vigadega ja arusaamatu.
Õigupoolest ei maksaks ju närvitseda, eks. Aga - kõnealune lugu tegelikult raporteerib ja kommenteerib ühe Rahandusministeeriumi poolt tellitud, Emori ja HNK poolt ellu viidud uuringu tulemusi. Mille põhjal ilmselt hakatakse hasartmängudega seonduvaid poliitikaid kujundama, sekkumisteks vajalikke rahasid jagama jne. Ma tahaks seda uuringut lugeda, mitte ainult pressika kokkuvõtet. Sest kui selle uuringu eeldused on tõepoolest sellised, mis nad - selle arvamusloo põhjal - tunduvad olevat, siis jällegi on mul küsimus, et kas selliseid uuringuid on niisugusel kujul üldse vaja. Lisaks veel küsimus, et kui uuringu tulemusena hakatakse olukorra parandamiseks raha jagama ja üheks suuremaks saajaks on ilmselgelt HNK, siis kas on ikka sobiv, et uuringu algataja ja ilmselt kavandamisel osaleja on seesama HNK?
Üks mõte veel - ma ei näe mingit põhjust, miks absoluutselt kõik riigi poolt rahastatud uuringud ei võiks olla avalikult veebis üleval rahvale vaatamiseks. Raportid põhitulemustega. Sihid ja ETF grandid sealhulgas. Omavalitsuste poolt tellitu kah. Meedial oleks huvitav, inimesed saaksid huvi tunda ja kaasa mõelda.
pühapäev, oktoober 03, 2010
Lapsed Facebookis
Hiljuti sain sõbrakutse ühelt sugulaselt. Laps. Kutse saabus päeval, kui ta sai just 9-aastaseks. Nojah, miks ka mitte, olgem siis sõbrad. Siiani tundunud kena, arukas ja armas tüdrukuke. Perekond tal ka võtab laste vajadusi ja tegemisi väga tõsiselt jnejne. Kenad inimesed, kena laps. Soovisin õnne. Aga mis nüüd...
Selgus, et see kena laps oli pannud omale sünniaastaks 1996, nii et ta justkui saanud 14-aastaseks. Minu vastava küsimuse peale, et kas juba nii vana, ta aastanumbri kustutas ära, aga kui ma huvi pärast tema sõbralisti vaatasin, siis selgus, et seal paras ports temavanuseid lapsukesi, kel kõigil sünniaastad märgitud sinnasamasse kanti. Mõni väidab end suisa 20-aastane olevat.
Ausalt öeldes hakkas mul jube. Ja ma mõtlesin, et kas nende vanemad ka teavad, mida nende lapsed internetskis teevad ja kas vanemad on lastega suhtlusvõrgustikega seotud võimalikest hädaohtudest rääkinud.
Selgus, et see kena laps oli pannud omale sünniaastaks 1996, nii et ta justkui saanud 14-aastaseks. Minu vastava küsimuse peale, et kas juba nii vana, ta aastanumbri kustutas ära, aga kui ma huvi pärast tema sõbralisti vaatasin, siis selgus, et seal paras ports temavanuseid lapsukesi, kel kõigil sünniaastad märgitud sinnasamasse kanti. Mõni väidab end suisa 20-aastane olevat.
Ausalt öeldes hakkas mul jube. Ja ma mõtlesin, et kas nende vanemad ka teavad, mida nende lapsed internetskis teevad ja kas vanemad on lastega suhtlusvõrgustikega seotud võimalikest hädaohtudest rääkinud.
kolmapäev, september 29, 2010
Miks muretseda kõrgharimise pärast?
Miks mina seda teen...
Ühelt poolt, olles aastaid olnud TÜga seotud nii erineval tasemel üliõpilase kui õppejõuna...eri erialadel, erinevate õppimisviiside ja -süsteemidega...olles vastu võtnud tudengeid, näinud tööde kaitsmisi ja eksamitegemisi on tekkinud väga palju mõtteid. Murelikke, paljuski. Osa neist on võibolla erialaspetsiifilisemad (no nt - suurel enamusel erialadest on sisseastujad selle mingeid aluseidki koolis nuusutanud...meil paraku tihti mitte), teine osa aga ilmselt üldisemad. Ja siis tundub mulle, et vanasti oli rohi rohelisem. Mulle ei meeldi...
...et sisseastujad küsimusele "miks just see eriala" vastavad jätkuvalt, et mulle meeldib suhelda ja inimesi aidata (millele ilmselt komisjon vastab klassikaliste lausetega, et miks siis mitte torumehe eriala, kus ju ka palju aidata saab...või miks mitte müüja amet, kus suhtlemisvõimalusi rohkesti)
...et juba ca 20 aastane bakataseme tudeng (mitte üldse hiilgav) kes on tudengiaktivistina paar ettekandekest pidanud, reklaamib end kogenud koolitajana...
...et on juhendajaid, kes peavadki normaalseks, et nemad ise kirjutavad seminaritöö valmis suures osas (no kuidas sa kehva tööd kaitsmisele lased ja õpetada tudengit ise tegema on ju tüütum) ja et on juhendajaid, kes väga heal juhul viitsivad enne kaitsmist töö läbi lugeda - ning kuigi tudeng on süüdi vaid selles, et ta ei teinud enne juhendaja valimist detektiivitööd, hakkavad need kaks tööd kaitsmisel konkureerima.
..et massiloenguid kasutavad tudengid selleks, et rahumeeli internetis kooserdada ja sõpradega suhelda (oi mis pilt avanes aastake tagasi, kui "Vanemuise ringis" sai natuke aega tagareas istutud....enamusel olid arvutid lahti ja loengu kuulamisest oli ikka asi väga kaugel...jah, ma keelaks audikates wifi ära).
...et kõrgkoolid püüavad üksteiselt tekki pealt kiskuda, õppejõude üle meelitada, tudengitele teist kooli maha teha - mis siis, et avalikult räägitakse koostööst - ja seda aastaid.
...et needsamad massilised vastuvõtud ei tee sisulist tööd tudengitega võimalikuks enne magistritaset. Paljud õppejõud tahaksid pidada pigem seminare ja mitte kanda konspekti ette (olgem ausad, tudengid oskavad reeglina lugeda ja võiksid ju konspekti-õpiku kodus läbi töötada). Aga kus sa sellega- 90 või 200 inimesega seminari ei pea (ja väiksematesse gruppidesse jagamine tähedab struktuurile lisakulu igas mõttes) ja teisalt ei suuda - olgu siis äraelamiseks tehtava töö või vähese motivatsiooni tõttu - suur osa tudengeid ilmselt sellise "välismaise" koormusega õppida.
Ja viimase probleemiga seoses muretsen ma kõrghariduse pärast oma uue ametiposti tõttu. Mis mõte on välja töötada superhead andekate väljaselgitamise võimalused põhikoolis või gümnaasiumis, kui need andekad ülikoolis peavad ikka sellessamas 200-inimeselises grupis konspekti ettelugemist kuulama? Kui neile ei võimaldada sellist stipendiumi, et nad saaks ainult õpingutele pühenduda? (kas rahvusvahelistel olümpiaadidel kõrgeid kohti saanutel on kuidagi suuremad stipid...ma kahtlen). Või nad siis lähevad välismaale, jajah, kus lähenemine individuaalsem ja stipendiume saadaval.
Ühelt poolt, olles aastaid olnud TÜga seotud nii erineval tasemel üliõpilase kui õppejõuna...eri erialadel, erinevate õppimisviiside ja -süsteemidega...olles vastu võtnud tudengeid, näinud tööde kaitsmisi ja eksamitegemisi on tekkinud väga palju mõtteid. Murelikke, paljuski. Osa neist on võibolla erialaspetsiifilisemad (no nt - suurel enamusel erialadest on sisseastujad selle mingeid aluseidki koolis nuusutanud...meil paraku tihti mitte), teine osa aga ilmselt üldisemad. Ja siis tundub mulle, et vanasti oli rohi rohelisem. Mulle ei meeldi...
...et sisseastujad küsimusele "miks just see eriala" vastavad jätkuvalt, et mulle meeldib suhelda ja inimesi aidata (millele ilmselt komisjon vastab klassikaliste lausetega, et miks siis mitte torumehe eriala, kus ju ka palju aidata saab...või miks mitte müüja amet, kus suhtlemisvõimalusi rohkesti)
...et juba ca 20 aastane bakataseme tudeng (mitte üldse hiilgav) kes on tudengiaktivistina paar ettekandekest pidanud, reklaamib end kogenud koolitajana...
...et on juhendajaid, kes peavadki normaalseks, et nemad ise kirjutavad seminaritöö valmis suures osas (no kuidas sa kehva tööd kaitsmisele lased ja õpetada tudengit ise tegema on ju tüütum) ja et on juhendajaid, kes väga heal juhul viitsivad enne kaitsmist töö läbi lugeda - ning kuigi tudeng on süüdi vaid selles, et ta ei teinud enne juhendaja valimist detektiivitööd, hakkavad need kaks tööd kaitsmisel konkureerima.
..et massiloenguid kasutavad tudengid selleks, et rahumeeli internetis kooserdada ja sõpradega suhelda (oi mis pilt avanes aastake tagasi, kui "Vanemuise ringis" sai natuke aega tagareas istutud....enamusel olid arvutid lahti ja loengu kuulamisest oli ikka asi väga kaugel...jah, ma keelaks audikates wifi ära).
...et kõrgkoolid püüavad üksteiselt tekki pealt kiskuda, õppejõude üle meelitada, tudengitele teist kooli maha teha - mis siis, et avalikult räägitakse koostööst - ja seda aastaid.
...et needsamad massilised vastuvõtud ei tee sisulist tööd tudengitega võimalikuks enne magistritaset. Paljud õppejõud tahaksid pidada pigem seminare ja mitte kanda konspekti ette (olgem ausad, tudengid oskavad reeglina lugeda ja võiksid ju konspekti-õpiku kodus läbi töötada). Aga kus sa sellega- 90 või 200 inimesega seminari ei pea (ja väiksematesse gruppidesse jagamine tähedab struktuurile lisakulu igas mõttes) ja teisalt ei suuda - olgu siis äraelamiseks tehtava töö või vähese motivatsiooni tõttu - suur osa tudengeid ilmselt sellise "välismaise" koormusega õppida.
Ja viimase probleemiga seoses muretsen ma kõrghariduse pärast oma uue ametiposti tõttu. Mis mõte on välja töötada superhead andekate väljaselgitamise võimalused põhikoolis või gümnaasiumis, kui need andekad ülikoolis peavad ikka sellessamas 200-inimeselises grupis konspekti ettelugemist kuulama? Kui neile ei võimaldada sellist stipendiumi, et nad saaks ainult õpingutele pühenduda? (kas rahvusvahelistel olümpiaadidel kõrgeid kohti saanutel on kuidagi suuremad stipid...ma kahtlen). Või nad siis lähevad välismaale, jajah, kus lähenemine individuaalsem ja stipendiume saadaval.
esmaspäev, september 27, 2010
Too old to rock'n'roll?
...ptui, ma mõtlesin pigem selliseid armsaid loenguid. Selliseid, kus on palju näiteid, mida mitmeid kordi üle seletatakse.
Täna oli Cigdem Kagitcibasi loeng (teeme hääletuse - kelle arvates on seda kirjutada ja hääldada lihtsam kui SelleVulkaani nime). Väidetavalt avalik loeng, no ja tundus ka - publiku järgi. Samas nagu olevat olnud doktorikursuse osa. Ja ometi ma mõtlesin päris suure osa loengust, et mida ma selle aja jooksul kõik teha oleks jõudnud. (Ei, ma ei paista silma erilise usinuse poolest, hoopiski mitte, aga vahel tulevad sellised tahan-tubli-olla-ja-natuke-vähemalt-üritan hood).
Väga armas proua ja ilmselt tark ja oli mõnusa jutuga, aga...ma tahan rohkem infot, rohkemrohkem. Kui on loeng, siis tahan infot. Kui on seminar, siis arutleda. Tihedalt, mõlemas kohas, infot või arutlust. Mitte ainult, et küsimustel"kas te teate Aschi eksperimente/ Malinowski uuringuid" p0leks pidanud liig palju peatuma (kui on kahtlus, et ei tea - ja avatud loengu puhul pole see ka imelik - siis oleks võinud neid ilma küsimuseta lihtsalt kolme lausega kirjeldada) aga võluvaid näiteid kultuuridevahelistest erinevustest oleks võinud ka nii lahti seletada, et mul poleks arengupeetuskahtluste tunnet tekkinud. Et minul on peetus, see kahtlus, eks ole. Nii et mõte läks päris tihti rändama ja üks rännak lõppes sellega, et ma vales kohas käe tõstsin (vales, sest keegi teine ei tõstnud ja mina istusin ees) ja sain endale kaela miski primitiivse küsimuse. Millele ma vastasin veel primitiivsemalt, sest eelmine mõte mu peas oli venekeelne ja hoopis teisest valdkonnast.
Ühesõnaga, ma loodan, et doktorikursus läheb tihedamalt. Muidu on natuke pahasti.
Õhtu sai siiski intellektuaalselt stimuleeriva ja meeleoluka lõpu - kuulasin üle pika aja "antipunamütsikest". Kuulasime terve perega. Väga tore asi. "Veel üks päike taevasse...eieiei, lörin ei kõlba".Soovitan.
Täna oli Cigdem Kagitcibasi loeng (teeme hääletuse - kelle arvates on seda kirjutada ja hääldada lihtsam kui SelleVulkaani nime). Väidetavalt avalik loeng, no ja tundus ka - publiku järgi. Samas nagu olevat olnud doktorikursuse osa. Ja ometi ma mõtlesin päris suure osa loengust, et mida ma selle aja jooksul kõik teha oleks jõudnud. (Ei, ma ei paista silma erilise usinuse poolest, hoopiski mitte, aga vahel tulevad sellised tahan-tubli-olla-ja-natuke-vähemalt-üritan hood).
Väga armas proua ja ilmselt tark ja oli mõnusa jutuga, aga...ma tahan rohkem infot, rohkemrohkem. Kui on loeng, siis tahan infot. Kui on seminar, siis arutleda. Tihedalt, mõlemas kohas, infot või arutlust. Mitte ainult, et küsimustel"kas te teate Aschi eksperimente/ Malinowski uuringuid" p0leks pidanud liig palju peatuma (kui on kahtlus, et ei tea - ja avatud loengu puhul pole see ka imelik - siis oleks võinud neid ilma küsimuseta lihtsalt kolme lausega kirjeldada) aga võluvaid näiteid kultuuridevahelistest erinevustest oleks võinud ka nii lahti seletada, et mul poleks arengupeetuskahtluste tunnet tekkinud. Et minul on peetus, see kahtlus, eks ole. Nii et mõte läks päris tihti rändama ja üks rännak lõppes sellega, et ma vales kohas käe tõstsin (vales, sest keegi teine ei tõstnud ja mina istusin ees) ja sain endale kaela miski primitiivse küsimuse. Millele ma vastasin veel primitiivsemalt, sest eelmine mõte mu peas oli venekeelne ja hoopis teisest valdkonnast.
Ühesõnaga, ma loodan, et doktorikursus läheb tihedamalt. Muidu on natuke pahasti.
Õhtu sai siiski intellektuaalselt stimuleeriva ja meeleoluka lõpu - kuulasin üle pika aja "antipunamütsikest". Kuulasime terve perega. Väga tore asi. "Veel üks päike taevasse...eieiei, lörin ei kõlba".Soovitan.
reede, september 24, 2010
Tüüpiline teadlane?
Mitte, et sel teadlasteöö mõttel midagi viga on, aga....kui vaadata ETV reklaami kõnealusele üritusele, siis hakkan ometi turtsuma. Milline on siis ETV nägemus tüüpilisest teadlasest? Veidrik, imelike prillidega, midagi tal käes või laua peal tossab kogu aeg, kolvid ja torud peavad ka olema ja muidugi valge kittel. Tea, kas vaikimisi pannakse sinna juurde eeldus, et raudselt on ta kõndides nii omas maailmas, et iga päev põrkab vähemalt ühe inimese ja viie laternapostiga kokku...ja siis teine eeldus, et ega ta muidu "pärismaailmast" midagi suuremat tea.
Aga palun... esmalt tõstku käed kõik need teadlased, kelle välimus ja tegemised igapäevaselt ETV poolt kujutatu moodi välja ei näe.. nii, tubli...ja teiseks - nüüd tõstku käed kõik need, kellele EI meeldi, et teadlast sellise friigina kujutatakse.
Natuke rohkem fantaasiat ja vaimukust edaspidi, kallis ETV!
Ahjah, Lõunakeskuse mõte teha "teadlaste" karneval on ka muidugi kuldaväärt. Huvitav, kui paljud TÜ inimesed jätavad sinna minemata seetõttu, et ilmselt neid igapäeva- e töörõivais seal hea pilguga ei vaadataks?
Aga palun... esmalt tõstku käed kõik need teadlased, kelle välimus ja tegemised igapäevaselt ETV poolt kujutatu moodi välja ei näe.. nii, tubli...ja teiseks - nüüd tõstku käed kõik need, kellele EI meeldi, et teadlast sellise friigina kujutatakse.
Natuke rohkem fantaasiat ja vaimukust edaspidi, kallis ETV!
Ahjah, Lõunakeskuse mõte teha "teadlaste" karneval on ka muidugi kuldaväärt. Huvitav, kui paljud TÜ inimesed jätavad sinna minemata seetõttu, et ilmselt neid igapäeva- e töörõivais seal hea pilguga ei vaadataks?
Kõrghariduse hetkeseis
Päevaleht siis kirjutas natuke , mis kõrghariduses viltu või hästi on, võrreldes sellega, kuidas plaaniti.Tegelikult on pilt muidugi kirjum. Mõned tsitaadid sellest 2007-2009 aastat käsitlevast kokkuvõttest:
Kõrghariduse rahastamise tase riigieelarves osakaaluna SKP-st on aasta-aastalt suurenenud, jõudes 2009.a. 1.4%-ni (esialgne hinnang), mis on võrreldav OECD maade keskmisega (2006). Kiire kasv on siiski tingitud SKP kiirest vähenemisest ning kõrghariduse valdkonna kulude väiksemast kärpimisest, mitte valdkonna lisarahastamisest.
Kommentaar: kas viimases Foorumi saates mitte ei rääkinud ministrihärra, et rahastamine on paranenud ja paranenud. Selleks ajaks oli kõnealune kokkuvõte juba kirjutatud ja valitsuseski teada...
Võrreldes planeerituga pole suurenenud kõrghariduse baasmaksumus ning lisandumata on amortisatsioonikomponent, investeeringute programmi maht on jäänud oluliselt madalamaks võrreldes kirjeldatud vajadustega ning toetub vaid Euroopa struktuuritoetuste vahenditele ja reeglitele, loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia erialade üliõpilaste stipendiumiprogrammi käivitamiseks puuduvad vahendid, pole rakendunud doktoriõppe mudel, mis oleks tõstnud doktoranditoetuse saajate arvu, ning samuti on jäänud rakendamata sotsiaalse dimensiooni tugevdamine kõrgharidusõppes, sh üliõpilaste õppetoetuste ning -laenusüsteemi kaasajastamine.
...2006/07 ning siis õppis OECD andmetel väliskõrgkoolides 4795 Eestist pärit üliõpilast. Samal õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 944 välisüliõpilast, mis osundab, et üliõpilaste rändesaldo on ligi 5 kordses miinuses
Kõrgkoolide vahelist koostööd on Haridus- ja Teadusministeerium väärtustanud tõukefondide ressursside jaotamisel (nt. doktorikoolid, kõrgkoolide ja ettevõtete koostöömeede). Lisaks muudeti 2008.a. seadusandlust nii, et oleks võimalik ühisõppekavade loomine ning ühisdiplomite väljastamine ning muudeti ka riikliku koolitustellimuse lepingu põhimõtteid, mille rakendamine toob kõrgkoolidele kaasa kohustuse täpsema aruandluse õppeasutuse tegevuseesmärke tervikuna silmas pidades, mitte kitsalt riikliku koolitustellimusega seoses. Sisuline arutelu õppeasutuste vahelise tööjaotuse üle pole siiski alanud.
Kõrgharidusstrateegias nimetatud eesmärgi – kujundada Eesti kõrghariduse otstarbekas struktuur, kus õppeasutuste vahel on selgem tööjaotus – suunas pole olulist edasiminekut vaadeldaval perioodil toimunud....majanduskasvu perioodil puudunud sisuline surve suurte avalik-õiguslikele ülikoolidele tegevusvaldkondade fokusseerimiseks, sest üliõpilaste arv on olnud jätkuvalt kasvutrendis. Sisuliselt on õppekavade arvu vähendamise otsused lükatud edasi tulevikku, kui kõrgkooliealiseks saavate noorte arv prognoositavalt kukub igal aastal 5-7%.
Kommentaar: Aga kes pidi survet avaldama, kui mitte HTM? Kust seda oodati? Kas tõesti ei osatud eeldada, et loomulikult iga kõrgkool jätkab oma suunadel õpet (loe:saab riigi-ja eraraha) nii kaua kui vähegi võimalik? Pähh.
2010.a kutsuti kokku töörühm, mille ülesandeks on töötada välja kontseptsioon doktorantide üliõpilase staatusest üleviimiseks töövõtjaks. Lähtudes sellest, et valdava osa doktoriõpingute ajast tegeleb doktorant teadustööga on asjakohane võimaldada talle ka töösuhtega kaasnevaid sotsiaalseid garantiisid ning norme. TAKSi muudatusega on astutud esimene samm doktorantidele töövõtja staatuse andmise poole, tagades neile ligipääsu nooremteaduri ametikohale. Teadus- ja Arendustegevuse korralduse seaduse eelnõus nähaksegi ette doktorandi staatuse muutus õpilasest töövõtjaks sätestades õiguse töötada nooremteadurina esimese aasta doktorantidele, kes õpivad riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ja edasijõudnud doktorantidele, kes õpivad doktoriõppes riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ja on läbinud ülikoolipoolse atesteerimise ning ühtlasi ka nende töölevõtmise tingimused. Sätet kohaldatakse alates 01.01.2012 doktoriõppesse immatrikuleeritud doktorantidele.
Kommentaar: See on muidugi ilus. Lõpuks ometi, eks. Noored, kes sel järgmisel aastal plaanivad doktorantuuri astuda, peaksid väga mõtlema, et ehk sisustavad ühe aasta kuidagi teisiti ja astuvad nõks hiljem.
Aga üldiselt tasuks kõigil kõrgharidusõpradel seda kokkuvõtet lugeda küll.
On ikka palju raha riigil...
Nüüd siis uudis, et liiklushuligaanid hakkavad saama TASUTA psühholoogi nõustamist ja koolitust. Mittehuligaan peab enne psühhiaatri juurde jõudma, visiiditasu maksma ja seal teraapiasse saatmist lunima (et mitte ainult ravumeid ei kirjutataks) või siis maksma erapraksistes 300-600 krooni tunnist. Hakkad huligaaniks, saad tasuta muret kurta. Väga kaunis.
Tahaks väga näha, mis selline inimsõbralik idee riigile maksma läheb.
Palju meil neid liiklushuligaane ongi....6-12 inimeseline grupp, 16 tundi koolitust...koolitaja ei saa kindlasti alla 300 krooni (seegi oleks narrimine) aga kui natuke euroraha taustal, siis võib saada oma 1000 krooni ka. Tunnist. Mnjah.
Tegelikult on ikka häbemata tihti tunne, et riigiisad ei suuda kuidagi oma arvestustes ja arvutustes üle ühe teguri korraga arvesse võtta.Lugesin kuskilt, et sotsiaaldemokraadid jälle olevat RK sotsiaalkomisjonis seletanud, et tuleb vanemahüvitise ülempiiri langetada kolmandiku võrra. Hoiaks aastas kokku 91 miljonit. See lihtsalt hääletati maha, aga keegi - ilmselt ka ettepaneku autorid ise - ei ole arvutanud, kuivõrd maksimaalne hüvitis...või üldse hüvitis on reaalselt mingit efekti omanud. Ainult sündide arvu suurenemisest räägitakse, see on kõik. No kas pole primitiivne. Aga kui tihti on kuulda olnud, et esimene laps see sünnib ikka, aga teist last plaanides juba mõeldakse, et kas ja millal ja nii.Et see on rahvastiku taastootmise seisukohalt kriitiline No ei ole ju raketiteadus vaadata statistikast, et paljud maksimumhüvitist (miinimuhüvitist...keskmise palga moodi hüvitist) saavad vanemad on siis just teise või kolmanda lapsega maha saanud. Kui seda efekti pole, aga raha kulub maksimumile jubepalju (91 miljonit on kolm korda see summa, mille riik võitis õppelaenukustutamiste lõpetamisega 2009 aastal...), siis ehk...tasuks natuke mõelda.
Või mõelgem sellele, kui palju erinevad ministeeriumid tellivad kõikvõimalikke uuringuid. Suvel kuulsin lugu sellest, kuidas HTM tellinud üle miljoni (või oli see kaks?) maksnud uuringu, aga raportit pole siiani ei veebi üles pandud ega muidu jutuks võetud. Ometi oleks sel uuringul pidanud olema väga praktilised väljundid. Või vaadakem Justiitisministeeriumi kodulehte - kui imetabaselt palju uuringuid. Mis näiteks on Tartu ja Murru vanglas muutunud peale 2005. aastal seal läbi viidud uuringut organisatsioonikultuuri, emotsionaalse intelligentsuse ja tööga rahulolu teemadel? Ma ei hakka töö metoodikat siin kiusama, aga ikkagi. Või siis...kui uuritakse usinasti ehk pillavalt noorkurjategijate erinevaid psühholoogilisi iseärasusi, siis - mis selle uuringu tõttu nüüd muutunud on? Kurjategijate isiksus? Või on sotsiaaltöötajaid vanglas hakatud koolitama erinevate vangitüüpidega paremini toime tulema (jälle üks uuring ja jälle jube prioriteetne valdkond riigile). Ja kas pole tore, kui x ministeerium tellib mingi sadu tuhandeid kroone maksva uuringu lihtsalt selleks, et kahe ühe valdkonna korüfee tülile ei suudeta muidu ajutist lõppu teha.
(Ei, egoistlikust vaatepunktist mulle muidugi meeldib, et igasugust raha on liikvel...aga maksumaksjana ja oma tagasimaksmist ootavat õppelaenu meenutades tekivad natuke teised mõtted)
Tahaks väga näha, mis selline inimsõbralik idee riigile maksma läheb.
Palju meil neid liiklushuligaane ongi....6-12 inimeseline grupp, 16 tundi koolitust...koolitaja ei saa kindlasti alla 300 krooni (seegi oleks narrimine) aga kui natuke euroraha taustal, siis võib saada oma 1000 krooni ka. Tunnist. Mnjah.
Tegelikult on ikka häbemata tihti tunne, et riigiisad ei suuda kuidagi oma arvestustes ja arvutustes üle ühe teguri korraga arvesse võtta.Lugesin kuskilt, et sotsiaaldemokraadid jälle olevat RK sotsiaalkomisjonis seletanud, et tuleb vanemahüvitise ülempiiri langetada kolmandiku võrra. Hoiaks aastas kokku 91 miljonit. See lihtsalt hääletati maha, aga keegi - ilmselt ka ettepaneku autorid ise - ei ole arvutanud, kuivõrd maksimaalne hüvitis...või üldse hüvitis on reaalselt mingit efekti omanud. Ainult sündide arvu suurenemisest räägitakse, see on kõik. No kas pole primitiivne. Aga kui tihti on kuulda olnud, et esimene laps see sünnib ikka, aga teist last plaanides juba mõeldakse, et kas ja millal ja nii.Et see on rahvastiku taastootmise seisukohalt kriitiline No ei ole ju raketiteadus vaadata statistikast, et paljud maksimumhüvitist (miinimuhüvitist...keskmise palga moodi hüvitist) saavad vanemad on siis just teise või kolmanda lapsega maha saanud. Kui seda efekti pole, aga raha kulub maksimumile jubepalju (91 miljonit on kolm korda see summa, mille riik võitis õppelaenukustutamiste lõpetamisega 2009 aastal...), siis ehk...tasuks natuke mõelda.
Või mõelgem sellele, kui palju erinevad ministeeriumid tellivad kõikvõimalikke uuringuid. Suvel kuulsin lugu sellest, kuidas HTM tellinud üle miljoni (või oli see kaks?) maksnud uuringu, aga raportit pole siiani ei veebi üles pandud ega muidu jutuks võetud. Ometi oleks sel uuringul pidanud olema väga praktilised väljundid. Või vaadakem Justiitisministeeriumi kodulehte - kui imetabaselt palju uuringuid. Mis näiteks on Tartu ja Murru vanglas muutunud peale 2005. aastal seal läbi viidud uuringut organisatsioonikultuuri, emotsionaalse intelligentsuse ja tööga rahulolu teemadel? Ma ei hakka töö metoodikat siin kiusama, aga ikkagi. Või siis...kui uuritakse usinasti ehk pillavalt noorkurjategijate erinevaid psühholoogilisi iseärasusi, siis - mis selle uuringu tõttu nüüd muutunud on? Kurjategijate isiksus? Või on sotsiaaltöötajaid vanglas hakatud koolitama erinevate vangitüüpidega paremini toime tulema (jälle üks uuring ja jälle jube prioriteetne valdkond riigile). Ja kas pole tore, kui x ministeerium tellib mingi sadu tuhandeid kroone maksva uuringu lihtsalt selleks, et kahe ühe valdkonna korüfee tülile ei suudeta muidu ajutist lõppu teha.
(Ei, egoistlikust vaatepunktist mulle muidugi meeldib, et igasugust raha on liikvel...aga maksumaksjana ja oma tagasimaksmist ootavat õppelaenu meenutades tekivad natuke teised mõtted)
Kui kaval mõte...
...on kirjastajatel ära kasutada koolieelikute vanemate suurt muret lapse edu ja õnne ehk õigesse haridusasutusse sokutamise pärast. Poes on müügil värviline töövihiku moodi raamat "Põhiteadmised 1.klassile" (Avita). 144 lehekülge. Hind 355 krooni. Vaat et hullem kui Äripäeva kirjastuse populaarpsühholoogilised brozhüürid.
Kaval on ka see, et ütlemata jäetakse, kas tegemist on 1.klassi minejaga või 1.klassi lõpetaja lapsega. Nii ostavad kassid...ptui...lapsevanemad rohkem.
Kaval on ka see, et ütlemata jäetakse, kas tegemist on 1.klassi minejaga või 1.klassi lõpetaja lapsega. Nii ostavad kassid...ptui...lapsevanemad rohkem.
kolmapäev, september 22, 2010
Oleks minu olemine....
Nüüd käib jälle suur arutelu kõrghariduse ümber. Kuidas rahastada, kas rahastada, kes rahastab, miks rahastab. Ma ei tea. Minu meelest peaks enne ühe-või teistpidiste lööklausetega väljatulemist natuke näiteks…mõtlema.
Eriti pani kulmu kergitama Ansipi kild:
«Kui öelda, et kõik peaksid saama tasuta õppida, siis peab tegema lävendi, keda lasta ülikooli ja kellele öelda, et ta ei kõlba, sest hinded on sellised jne. Ma ei arva, et selline lähenemine osutub kõige paremaks.»
Noortepäraselt hüüatades – et nagu mis mõttes? Esiteks on ka praegu lävend ja mitte päris kõiki ei võeta päris igale poole vastu (eriti tänulik olen ma arstiõppe sellise korralduse üle…no et saavad ainult targemad). Teiseks – kas tõesti peaks siis ülikooli kõik vastu võtma, sõltumata (hinnetega või akadeemilise testiga mõõdetud) võimetest? Pingeread on pahad-pahad? Ja seda printsiipi me hakkame nüüd ikka rakendama ka lavakas, ja soololaulus ja maalikunsti erialal, eksole? Et kui ma olen natuke elu jooksul sukasäärde raha kogunud, nüüd on tunne, et luuletust oskan ilmekalt lugeda ja lapsele ümisen kah soolovormis …et ma siis lähen noisse koolidesse ja katsugu nad mind mitte vastu võtta? Ja nagu kombeks, ega ma täie tambiga õppida ju saa, õpin kauem. Vahepeal mind ilmselt visatakse natuke välja, aga siis ma saan - olles tahtejõuline ja sügavalt veendunud, et olen loodud lauljaks-baleriiniks-näitlejaks-kunstikuks - eksternina asju järele proovida teha…ühesõnaga, mind saab kõnealustes õppeasutustes palju näha ja kuulda olema. No nagu teatud Viljandimaa koolipsühholoogi aastaid Tiigi tänaval näha ja kuulda oli.Ja mine sa tea, kui ma kõik õppeasutuste inimesed ikka täiega ära tüütan, siis pannakse mulle kõigis asjades E-d ära (kunstid ju suhteline asi nagunii) ja saan diplomi kätte. Keegi teater või ooper mind tööle võtta ei taha, aga avan oma laulustuudio ja maalistuudio ja olen aktiivne külateatris ja olen tehtud tegelane? Ahjah, vahel kirjutan meedias arvamuslugusid ”Eesti majandus looviinimese vaatepunktist”. Kõik panen paika. Nime alla panen kõik tiitlid ja olen popp ja varsti ka kroonikaseksikas ja arvamusliider. Telekas kogu aeg nagunii. Halleluuja selle peale.
Kas nii? Ei taha. Kuidas tahaks ja võiks:
1) Jah, kõigil võiks olla võimalus hakata end riigi rahaga kõrgharima. Aga ei, kõik ei pea diplomit riigi raha eest kätte saama. Raske peab see (tee püha tõe e teadmise juurde) olema, aga mitte rahalistel põhjustel. Võimalus kõigile, aga võimaluse kasutamine on enda asi. Joogu pool aega ja töötagu teine pool kui tahab, aga hinded olgu korras ja asjad tehtud.
2) Võtame vastu ülikoolidesse PALJU tudengeid, väga palju. RE kohad aga oleks endiselt väga limiteeritud.
3) RE kohtadel õppivatele tudengitele stipendium (mitte toetus! ei salli seda sotsiaalabi sõna). Kui RE kohti on 20, siis 20 tudengit stippi ka saavad
4) Stipendium peaks võimaldama reaalselt ära elada. Mitte luksuses, aga ära elada. 2500-3000 krooni kuus. Saab üüri makstud, saab natuke süüa ja juua. Võiks olla mingi elukalliduse või muu sellisega seotud summa. Kui tudeng tahab rohkem ära elada, saab võtta õppelaenu, käia tööl või küsida vanematelt - pole kellegi teise asi. Tulemus loeb.
5) Esimesel semestril saadaks stipendiumi sisseastumispingerea alusel.
6) Edaspidi tehtaks igal semestril pingerida uuesti – see motiveeriks pingutama ka neid, kes napilt jäid sisse astudes RE kohalt välja. Sama käiks ka magistrandide kohta.
7) Ei, ei tohiks üheski avalik-õiguslikus ülikoolis lasta lõpetada läbinisti E-listel. Keskmine hinne 3,5 vana süsteemi järgi on vähemasti vajalik. Kõigis koolides samamoodi.Arste loodetavasti ei lastagi nii lõdvalt läbi, aga no kes tahab, et tema last õpetaks õpetaja, kes on olnud täielik E-line. Sama vist ka psühholoogiga? või ei? … mnjah.
8) Hindamisel unustatagu ära konkreetse eksamittegeva grupi tulemus. A olgu ikka 96-100% omandamine materjalist ja kõik. Muidu on nii, et tugevamas grupis eksamite tegemine tähendab nõrgemat hinnet, mis muidugi mõjutab ka stipi saamise võimalust jnejne.
9) Ühe järeleksami võimalus peab tudengitel olema, aga selle võiks teha tasuliseks. Mitte midagi tapvat, aga ainepunkti hind küll. Kõigil, ka RE kohalistel. Järeleksamile kulub aega õppejõul ja kellel kõik veel...tuleb mõelda uusi küsimusi, eksamit läbi viia jne.
10) Lubatud võiks olla kaks läbikukkumist, kui kolmas tuleb - eksmat ja kogu lugu.
11) Läbikukkumine peab kajastuma hinnetelehel.
12) Igasugused eksternina (loe: ülikoolile ja õppejõududele ekstra ajakulu tähendavad) toimetamised väegade kalliks teha.
13) Doktoritoetusest peab staazhikas doktorant ka rääkima, eksole :D
Ei tohiks olla toetus vaid palk, koos sotsmaksuga. No kui palk ei saa olla, siis stipp. Peaks olema suurem praegusest, eelmise aasta EV keskmine palk. Igal juhul peaks ülikool hoolt kandma, et seda palka-stippi-toetust sihipäraselt kasutatakse. Aasta peale mis iganes põhjusel eksmati saamist hakataks tagasi nõudma. Aega on ju palju antud – saab olla tervislikult kodus akadeemilisel, saab olla niisama akadeemilisel, lapsepuhata. Summad on märkimisväärsed praegugi – väike summa inimesele äraelamiseks, suur summa riigile - kui keegi saab 4 aastat doktoranditoetust ja ei lõpeta, siis on kahju riigile 288000 krooni. Ma olen päris kindel, et mitumitu miljonit läheb riigil selle nahka. Isegi kui lõpetamiste protsent oleks 50 (unistatakse vist 70-80 % tasemest ja praegu on erialati erinev, aga keskmiselt alla 50), oleks kadu suur.
Kõige olulisem – riik võiks reaalselt kah ülikoolide vahelisi dubleerimist vähendada. Just avalik-õiguslikes. See, kui pannakse mingi eraõiguslik kinni…no las pannakse, siis vaid mure tudengite pärast. Aga kui dubleerimise vähendamise asemel alustab TLÜ juura ja kommunikatsiooni erialadega…ilmselt TÜ võtab schnitti ja avab vastutasuks Lõuna-Eesti tudengituru jaoks vähemalt koreograafia ala (kui Maaülikool ette ei jõua)…no võtkem nüüd mõistus pähe.
Ma tahan ju väga uskuda, et kõigis ülikoolides on oma ametipostidele valitud parimatest parimad õppejõud…ja et kui parimatest parimat ei leita, siis jäetakse valimata (oleks see vaid nii, eks). Ja et doktoritööd on igal pool võrdsel tasemel, mitte nii, et ühes kohas doktorandid peavad tõsist teadust tegema (lisaks veel tasuta loenguid lugema natuke) ja teises avaldavad oma kooli toimetistes või on muidu toredad. Nojah, doktööde osas seda usku kahandas muidugi üks totter kõrgharidusalane üllitis Põhja-Eestist…et siis sellised asjad lähevadki doktoritööna arvesse ja saavadki kaitstud ja meedia ei suuda töö kvaliteedi(puuduse)st aru saada ja teeb sellest juttu mitu nädalat. Charming.
…ja kui need minu uskumised nüüd tõele vastavad, siis võikski kõik need spetsialistid-õppejõud ju edasi töötada ja olla, sest juba üksi tugistruktuuride pealt oleks kindlalt märkimisväärne kokkuhoid saavutatav. See asi ka muidugi, et kuidas ikka haridusrahade efektiivsele kasutamisele kaasa aitab, kui ülikoolid üksteiselt õppejõude üles ostavad, võeh.
Et kuidas dubleemist vähendada…jah, lihtne. Võrrelda võrreldavaid asju. Teadusrahade saamise edukust alustuseks jne. Väga tehtav.
Seda ma ei kirjuta, et õppejõudude palgad peaksid ka olema normaalsed. Normalsemad. Liiga elementaarne asi ja häbilugu. Keskmisele professorile Riigikogu liikme palk jne. Fikseerida seos. Professoriks iga suvaline pasatski siis muidugi ei peaks pääsema ka.
_____________________________________________________________
Eileõhtune Foorumi saade ja tänane Postimees siis jätkavad teemat. Mitte alati pole ma OMustaga maailmavaatelistes asjades nõus, aga seekord küll.
Ja ei, ma ei saa ikka kuidagi aru paljude arutlejate võimetusest aru saada, et kui 66 (või mitu) protsenti tudengitest õpib oma raha eest, siis vabandust, aga - see ei ole riigi probleem. See võib olla vabalt tudengi probleem - miks ta läks õppima, kui võimeid pole? Seega, riik võiks kasutada eelarvelisi vahendeid arukalt ja mitte investeerida inimestesse, kellele õpeta või ära õpeta või paku tipp-tingimusi või nobelistidest õppejõude, ikka pähe midagi ei jää.
Aga tegelikult ma väga ootaks TÜlt ikka seda numbrit, et milline on TÜ lõpetajate keskmiste hinnete jaotuvus, erialati, õppevormide kaupa. Variatiivsust erialade sees tahaks ka. Ai, kui huvitav see saaks olema....ja karm, ma kahtlustan.
Eriti pani kulmu kergitama Ansipi kild:
«Kui öelda, et kõik peaksid saama tasuta õppida, siis peab tegema lävendi, keda lasta ülikooli ja kellele öelda, et ta ei kõlba, sest hinded on sellised jne. Ma ei arva, et selline lähenemine osutub kõige paremaks.»
Noortepäraselt hüüatades – et nagu mis mõttes? Esiteks on ka praegu lävend ja mitte päris kõiki ei võeta päris igale poole vastu (eriti tänulik olen ma arstiõppe sellise korralduse üle…no et saavad ainult targemad). Teiseks – kas tõesti peaks siis ülikooli kõik vastu võtma, sõltumata (hinnetega või akadeemilise testiga mõõdetud) võimetest? Pingeread on pahad-pahad? Ja seda printsiipi me hakkame nüüd ikka rakendama ka lavakas, ja soololaulus ja maalikunsti erialal, eksole? Et kui ma olen natuke elu jooksul sukasäärde raha kogunud, nüüd on tunne, et luuletust oskan ilmekalt lugeda ja lapsele ümisen kah soolovormis …et ma siis lähen noisse koolidesse ja katsugu nad mind mitte vastu võtta? Ja nagu kombeks, ega ma täie tambiga õppida ju saa, õpin kauem. Vahepeal mind ilmselt visatakse natuke välja, aga siis ma saan - olles tahtejõuline ja sügavalt veendunud, et olen loodud lauljaks-baleriiniks-näitlejaks-kunstikuks - eksternina asju järele proovida teha…ühesõnaga, mind saab kõnealustes õppeasutustes palju näha ja kuulda olema. No nagu teatud Viljandimaa koolipsühholoogi aastaid Tiigi tänaval näha ja kuulda oli.Ja mine sa tea, kui ma kõik õppeasutuste inimesed ikka täiega ära tüütan, siis pannakse mulle kõigis asjades E-d ära (kunstid ju suhteline asi nagunii) ja saan diplomi kätte. Keegi teater või ooper mind tööle võtta ei taha, aga avan oma laulustuudio ja maalistuudio ja olen aktiivne külateatris ja olen tehtud tegelane? Ahjah, vahel kirjutan meedias arvamuslugusid ”Eesti majandus looviinimese vaatepunktist”. Kõik panen paika. Nime alla panen kõik tiitlid ja olen popp ja varsti ka kroonikaseksikas ja arvamusliider. Telekas kogu aeg nagunii. Halleluuja selle peale.
Kas nii? Ei taha. Kuidas tahaks ja võiks:
1) Jah, kõigil võiks olla võimalus hakata end riigi rahaga kõrgharima. Aga ei, kõik ei pea diplomit riigi raha eest kätte saama. Raske peab see (tee püha tõe e teadmise juurde) olema, aga mitte rahalistel põhjustel. Võimalus kõigile, aga võimaluse kasutamine on enda asi. Joogu pool aega ja töötagu teine pool kui tahab, aga hinded olgu korras ja asjad tehtud.
2) Võtame vastu ülikoolidesse PALJU tudengeid, väga palju. RE kohad aga oleks endiselt väga limiteeritud.
3) RE kohtadel õppivatele tudengitele stipendium (mitte toetus! ei salli seda sotsiaalabi sõna). Kui RE kohti on 20, siis 20 tudengit stippi ka saavad
4) Stipendium peaks võimaldama reaalselt ära elada. Mitte luksuses, aga ära elada. 2500-3000 krooni kuus. Saab üüri makstud, saab natuke süüa ja juua. Võiks olla mingi elukalliduse või muu sellisega seotud summa. Kui tudeng tahab rohkem ära elada, saab võtta õppelaenu, käia tööl või küsida vanematelt - pole kellegi teise asi. Tulemus loeb.
5) Esimesel semestril saadaks stipendiumi sisseastumispingerea alusel.
6) Edaspidi tehtaks igal semestril pingerida uuesti – see motiveeriks pingutama ka neid, kes napilt jäid sisse astudes RE kohalt välja. Sama käiks ka magistrandide kohta.
7) Ei, ei tohiks üheski avalik-õiguslikus ülikoolis lasta lõpetada läbinisti E-listel. Keskmine hinne 3,5 vana süsteemi järgi on vähemasti vajalik. Kõigis koolides samamoodi.Arste loodetavasti ei lastagi nii lõdvalt läbi, aga no kes tahab, et tema last õpetaks õpetaja, kes on olnud täielik E-line. Sama vist ka psühholoogiga? või ei? … mnjah.
8) Hindamisel unustatagu ära konkreetse eksamittegeva grupi tulemus. A olgu ikka 96-100% omandamine materjalist ja kõik. Muidu on nii, et tugevamas grupis eksamite tegemine tähendab nõrgemat hinnet, mis muidugi mõjutab ka stipi saamise võimalust jnejne.
9) Ühe järeleksami võimalus peab tudengitel olema, aga selle võiks teha tasuliseks. Mitte midagi tapvat, aga ainepunkti hind küll. Kõigil, ka RE kohalistel. Järeleksamile kulub aega õppejõul ja kellel kõik veel...tuleb mõelda uusi küsimusi, eksamit läbi viia jne.
10) Lubatud võiks olla kaks läbikukkumist, kui kolmas tuleb - eksmat ja kogu lugu.
11) Läbikukkumine peab kajastuma hinnetelehel.
12) Igasugused eksternina (loe: ülikoolile ja õppejõududele ekstra ajakulu tähendavad) toimetamised väegade kalliks teha.
13) Doktoritoetusest peab staazhikas doktorant ka rääkima, eksole :D
Ei tohiks olla toetus vaid palk, koos sotsmaksuga. No kui palk ei saa olla, siis stipp. Peaks olema suurem praegusest, eelmise aasta EV keskmine palk. Igal juhul peaks ülikool hoolt kandma, et seda palka-stippi-toetust sihipäraselt kasutatakse. Aasta peale mis iganes põhjusel eksmati saamist hakataks tagasi nõudma. Aega on ju palju antud – saab olla tervislikult kodus akadeemilisel, saab olla niisama akadeemilisel, lapsepuhata. Summad on märkimisväärsed praegugi – väike summa inimesele äraelamiseks, suur summa riigile - kui keegi saab 4 aastat doktoranditoetust ja ei lõpeta, siis on kahju riigile 288000 krooni. Ma olen päris kindel, et mitumitu miljonit läheb riigil selle nahka. Isegi kui lõpetamiste protsent oleks 50 (unistatakse vist 70-80 % tasemest ja praegu on erialati erinev, aga keskmiselt alla 50), oleks kadu suur.
Kõige olulisem – riik võiks reaalselt kah ülikoolide vahelisi dubleerimist vähendada. Just avalik-õiguslikes. See, kui pannakse mingi eraõiguslik kinni…no las pannakse, siis vaid mure tudengite pärast. Aga kui dubleerimise vähendamise asemel alustab TLÜ juura ja kommunikatsiooni erialadega…ilmselt TÜ võtab schnitti ja avab vastutasuks Lõuna-Eesti tudengituru jaoks vähemalt koreograafia ala (kui Maaülikool ette ei jõua)…no võtkem nüüd mõistus pähe.
Ma tahan ju väga uskuda, et kõigis ülikoolides on oma ametipostidele valitud parimatest parimad õppejõud…ja et kui parimatest parimat ei leita, siis jäetakse valimata (oleks see vaid nii, eks). Ja et doktoritööd on igal pool võrdsel tasemel, mitte nii, et ühes kohas doktorandid peavad tõsist teadust tegema (lisaks veel tasuta loenguid lugema natuke) ja teises avaldavad oma kooli toimetistes või on muidu toredad. Nojah, doktööde osas seda usku kahandas muidugi üks totter kõrgharidusalane üllitis Põhja-Eestist…et siis sellised asjad lähevadki doktoritööna arvesse ja saavadki kaitstud ja meedia ei suuda töö kvaliteedi(puuduse)st aru saada ja teeb sellest juttu mitu nädalat. Charming.
…ja kui need minu uskumised nüüd tõele vastavad, siis võikski kõik need spetsialistid-õppejõud ju edasi töötada ja olla, sest juba üksi tugistruktuuride pealt oleks kindlalt märkimisväärne kokkuhoid saavutatav. See asi ka muidugi, et kuidas ikka haridusrahade efektiivsele kasutamisele kaasa aitab, kui ülikoolid üksteiselt õppejõude üles ostavad, võeh.
Et kuidas dubleemist vähendada…jah, lihtne. Võrrelda võrreldavaid asju. Teadusrahade saamise edukust alustuseks jne. Väga tehtav.
Seda ma ei kirjuta, et õppejõudude palgad peaksid ka olema normaalsed. Normalsemad. Liiga elementaarne asi ja häbilugu. Keskmisele professorile Riigikogu liikme palk jne. Fikseerida seos. Professoriks iga suvaline pasatski siis muidugi ei peaks pääsema ka.
_____________________________________________________________
Eileõhtune Foorumi saade ja tänane Postimees siis jätkavad teemat. Mitte alati pole ma OMustaga maailmavaatelistes asjades nõus, aga seekord küll.
Ja ei, ma ei saa ikka kuidagi aru paljude arutlejate võimetusest aru saada, et kui 66 (või mitu) protsenti tudengitest õpib oma raha eest, siis vabandust, aga - see ei ole riigi probleem. See võib olla vabalt tudengi probleem - miks ta läks õppima, kui võimeid pole? Seega, riik võiks kasutada eelarvelisi vahendeid arukalt ja mitte investeerida inimestesse, kellele õpeta või ära õpeta või paku tipp-tingimusi või nobelistidest õppejõude, ikka pähe midagi ei jää.
Aga tegelikult ma väga ootaks TÜlt ikka seda numbrit, et milline on TÜ lõpetajate keskmiste hinnete jaotuvus, erialati, õppevormide kaupa. Variatiivsust erialade sees tahaks ka. Ai, kui huvitav see saaks olema....ja karm, ma kahtlustan.
laupäev, august 21, 2010
Koolitusmõtteid
Ma ei tea, kuidas on teiste koolitajate/õppejõududega, aga mina sain eelmisel nädalal tunda tõelist rollisegadust – olles ühel koolitusel õppija rollis (üle pika aja) töötas ometi kogu koolituse aja mõte ka selles võtmes, et "ah nii nad teevad...aga mina teeks nii...see tuli hästi välja...teemade esitusega teeks nii...see on halvasti korraldatud, see hästi" etc. Tore, mingit pidi on muidugi minu kui õppija suhtumine koolitustesse – kui juba osaleda, siis olla maksimaalse kasu peal väljas ehk: küünte lakkimiseks ja päeva õhtusse veeretamiseks on ka mõnusamaid kohti - teisest rollist mõjutet. Kohe üldse ei meeldi ju endalegi rääkida rahvaga, kes on uimane ja mõtleb kõigele muule ja tunneb end nagu muumiraamatu väga vale orav väga vale puu all.
Rollikonflikt oli mu enda jaoks aga tõeliselt märgata lõunapausi ajal. Koolitajana ma ju tean, kui hinnas on pikemate koolituste puhul need hetked, mil saad häält puhata ja ülespoole suunatud suunurgad krambist vabastada - olla natukegi inimestest eemal ja omaette ja vait. Aga oh, kui koolituse läbiviijad ise teatasid alguses, et muudkui räägime ja arutame ja lõunat ju sööme ka koos, siis egoistliku inimesena ja koolitusest maksimaalse kasu ahnitsejana unustasin äsjakirjeldet teadmise teadlikult. Ma tahan küsida ja ma saan seda teha ja on vaja ka küsida ja vaat küsingi, ise te ju kutsusite üles.Niimoodi. Täitsa häbematu. Ja siis muidugi vahepeal kerkis sügavast minevikust see vaikse tudengi olek: ma olen jah olemas, aga ärge parem tähele pange ja küll ma saan ja üldse noh mõtlen oma mõtteid siin. Küüsi siiski ei lakkinud. Selle eest kannatasin korraliku köha käes ja rõõmustasin tähelepanelikke aegajalt käekotist pudelikese koukimise ja lonksamisega. Tjah, loodetavasti need tähelepanelikud said ka aru, et tegemist oli köharefleksi pärssiva arstimiga ja mitte mingi muu joovastava joogiga. Igatahes sobivad lonksamised ja köhimised hästi vagura rolli sobimatuse seletamiseks – kui nagunii mingit pidi kõrva või silma paistad, siis tuleb roll lõpuni mängida.
Ahjaa, kogu rollisegadust suurendas veelgi see, et vahepeal (kõnealune koolitus toimus mitme päeva jooksul ja mitte päris järjest) tuli ka ise teises Eesti otsas rahvast harival moel lõbustada. Koolitus, mille kõige valgustuslikum osa minu enda jaoks oli see hetk, kui 5 minutit enne actioni algust tundus, et elektrit ei ole ega tule. Tähenduses, et ei mingit slaidishowd seinal ega läpaka ekraanilgi. Valgustushetk oli siis enese sisekõne – et ahah, kui ei siis ei...kaks tundi juttu teemal x, saame hakkama, pole probleemi ollagi. Ja siis sisekõne jätkuna imestus, et isver-susver, kas ma saakskingi hakkama. Kaks tundi? Aga neli – ilmselt? Kuus...no kui vaja, siis vaja? Mispeale leiti siiski ka elekter üles.
Rollikonflikt oli mu enda jaoks aga tõeliselt märgata lõunapausi ajal. Koolitajana ma ju tean, kui hinnas on pikemate koolituste puhul need hetked, mil saad häält puhata ja ülespoole suunatud suunurgad krambist vabastada - olla natukegi inimestest eemal ja omaette ja vait. Aga oh, kui koolituse läbiviijad ise teatasid alguses, et muudkui räägime ja arutame ja lõunat ju sööme ka koos, siis egoistliku inimesena ja koolitusest maksimaalse kasu ahnitsejana unustasin äsjakirjeldet teadmise teadlikult. Ma tahan küsida ja ma saan seda teha ja on vaja ka küsida ja vaat küsingi, ise te ju kutsusite üles.Niimoodi. Täitsa häbematu. Ja siis muidugi vahepeal kerkis sügavast minevikust see vaikse tudengi olek: ma olen jah olemas, aga ärge parem tähele pange ja küll ma saan ja üldse noh mõtlen oma mõtteid siin. Küüsi siiski ei lakkinud. Selle eest kannatasin korraliku köha käes ja rõõmustasin tähelepanelikke aegajalt käekotist pudelikese koukimise ja lonksamisega. Tjah, loodetavasti need tähelepanelikud said ka aru, et tegemist oli köharefleksi pärssiva arstimiga ja mitte mingi muu joovastava joogiga. Igatahes sobivad lonksamised ja köhimised hästi vagura rolli sobimatuse seletamiseks – kui nagunii mingit pidi kõrva või silma paistad, siis tuleb roll lõpuni mängida.
Ahjaa, kogu rollisegadust suurendas veelgi see, et vahepeal (kõnealune koolitus toimus mitme päeva jooksul ja mitte päris järjest) tuli ka ise teises Eesti otsas rahvast harival moel lõbustada. Koolitus, mille kõige valgustuslikum osa minu enda jaoks oli see hetk, kui 5 minutit enne actioni algust tundus, et elektrit ei ole ega tule. Tähenduses, et ei mingit slaidishowd seinal ega läpaka ekraanilgi. Valgustushetk oli siis enese sisekõne – et ahah, kui ei siis ei...kaks tundi juttu teemal x, saame hakkama, pole probleemi ollagi. Ja siis sisekõne jätkuna imestus, et isver-susver, kas ma saakskingi hakkama. Kaks tundi? Aga neli – ilmselt? Kuus...no kui vaja, siis vaja? Mispeale leiti siiski ka elekter üles.
Tähelepanek mänguväljakult
Kes on mänguplatsil see poiss, keda kõik teised pisipoisid kadestavad? Muidugi see, kel kõige popim sõiduriist. Elektriauto. Vajutad nuppu ja sõidab, eks. Sireen ka lisaks. Väga uhke. Väga kadedad kõik. Mis siis, et teised liikusid oma isiklikel koibadel või tõukerattaga kordades kiiremini edasi kui too elektriautoga sell....
reede, august 20, 2010
...
Naljakas on lugeda sissekandeid, mis kolm-neli aastat vanad. Ühelt poolt naljakas, sest mõni arvamus on väga muutunud ja teistpidi naljakas, sest mõni arvamus pole üldse muutunud. Aga tore, et on koht kus natuke pikemalt arvata....
neljapäev, november 22, 2007
Öko-porin
Porr-porr-porr....plaanisime minna laupäeval ökomessile. Reklaamisime lähedastele- tuttavatele kah. Et teeks kambaka. Ise oleks tahtnud ühte ja teist osta ja niisama ringi vaadata, hea meil ju sinna jalutada. Vaatan mina seda messikuulutust veelkord ja mida näen – sissepääs 90 eeki nina kohta. Ahah. Minu meelest see just väga ei motiveeri inimesi sinna minema...kas ei võiks asja korraldajate laiem eesmärk siiski see, et võimalikult paljud inimesed rohelise ilmavaate vastu huvi tunneksid?
Porr-porr ja irw...vaatasin mina ökomessil osalevate firmade nimekirja ja leidsin sellise, mis müüb biolagunevaid koerapabulakotte. Huvitusin, uurisin firma kodulehte (järsku saab neid kotte ka Tartus kuskil osta, eks). Ja hakkasin kukalt kratsima. Et kas mina olen väga matslik koerapidaja või pole firma inimestel suurt koeramisega pistmist...või nad ei tea, kuidas oma kaupa müüa. Jutt, mis sedasi mõtlema pani, on järgmine (tsiteerin):
„Jalutad metsateel ja Sinu koer otsustab seekord teha hunniku keset teed. loomulikult korjad Sa kõik kotikesse, tee peale ju ei saa seda jätta. Aga mida teha edasi? Prügikaste läheduses pole. Kas kõik, mis "oma", koju kaasa võtta? Siin on Sulle abiks Hauska koerakaka kott. Väljaheite selles kotis võid rahuliku südamega põõsa alla peita, sest see laguneb seal koos oma sisuga huumuseks. Põõsas ütleb aitäh:), tee on puhas, Sinul käed vabad ja loodust ei jää reostama killukestki kilet.“
Punkt üks – kui paljud koeraomanikud lähevad metsa (pärismetsa, mitte parki) ja koristavad seal pabulaid? Kas see on ikka vajalik? Mida nad teevad teeraja peal olevate kitsepabulatega või koledasti hallitama läinud seenega? Koristavad? Ma ei tea...ma olen suuresti linnalaps küll, aga minu meelest on metsas teatud asjad normaalsed. Looma pabul on metsas normaalne ja kilekott ei ole. Ja metsas käies korjata koerapabul kilekotti, olgugi biolagunevasse, tundub jabur. Ka selle kilekoti tootmiseks on ju kulutatud energiat jne, eksole? Ah et kuidas toimiks mina...jah, linnas jalutades me loomulikult koristame oma pisipeni järelt – aga ma ei näe vajadust tormata koristama, kui pabulad tehakse põõsa alla. Metsas – kui tõesti on selline metsarada, kus arvatavasti käib palju inimesi, siis ma pigem võtaks mingi toika ja urgitseks maasse pisikese augu, ajaks pabula sinna sisse, mulla-sambla peale ja kogu lugu.
Punkt kaks – selline tekst kipub jätma rohelistest ullikese ja looduskauge inimese muljet. Praegu on Eestis kõva sõna juba see, kui keegi ka linnas oma lemmiku järelt koristab, osad ei tee seda ju ka põhjusel, et – tegemist on loodusliku, iselaguneva kraamiga. Kui asendada tekstis „mets“ „pargiga“ või „muruga“, oleks asjal juba jumet, sest eks iga normaalne inimene saab ju aru, et just need on kohad, kus tavainimene kõige suurema tõenäosusega koerajunnide sisse satub ja et see pole tõepoolest meeldiv. Biolagunev kott laguneb küllap ka prügikastis. Koristamiskohustus on ju ikka välja mõeldud inimeste tõttu, mitte seepärast, et koristatav kraam kuidagi loodust kahjustab – see tundub antud firma rahval ununevat.
Punkt kolm – pabulakottide suurus: 2 liitrit. Sa jeerum, tahaks öelda. Ma ei valda küll suure koera ekskrementide hulga teemat, aga kaks liitrit tundub sobivat pigem sellise keskmise lehmakoogi koristamiseks (kuidas see küll käia võiks, võeh..). Meie taksieputis täidaks seda kotti mitu nädalat kindlasti....
Loo moraal – kui hakata mingit kaupa müüma, siis võiks enne natuke mõelda, mida müüa, kellele müüa tahetakse ja kuidas võiks reklaamida kaupa nii, et asi väga jabur ei tunduks.
Ja ökomessile me vist ei lähe.
Porr-porr ja irw...vaatasin mina ökomessil osalevate firmade nimekirja ja leidsin sellise, mis müüb biolagunevaid koerapabulakotte. Huvitusin, uurisin firma kodulehte (järsku saab neid kotte ka Tartus kuskil osta, eks). Ja hakkasin kukalt kratsima. Et kas mina olen väga matslik koerapidaja või pole firma inimestel suurt koeramisega pistmist...või nad ei tea, kuidas oma kaupa müüa. Jutt, mis sedasi mõtlema pani, on järgmine (tsiteerin):
„Jalutad metsateel ja Sinu koer otsustab seekord teha hunniku keset teed. loomulikult korjad Sa kõik kotikesse, tee peale ju ei saa seda jätta. Aga mida teha edasi? Prügikaste läheduses pole. Kas kõik, mis "oma", koju kaasa võtta? Siin on Sulle abiks Hauska koerakaka kott. Väljaheite selles kotis võid rahuliku südamega põõsa alla peita, sest see laguneb seal koos oma sisuga huumuseks. Põõsas ütleb aitäh:), tee on puhas, Sinul käed vabad ja loodust ei jää reostama killukestki kilet.“
Punkt üks – kui paljud koeraomanikud lähevad metsa (pärismetsa, mitte parki) ja koristavad seal pabulaid? Kas see on ikka vajalik? Mida nad teevad teeraja peal olevate kitsepabulatega või koledasti hallitama läinud seenega? Koristavad? Ma ei tea...ma olen suuresti linnalaps küll, aga minu meelest on metsas teatud asjad normaalsed. Looma pabul on metsas normaalne ja kilekott ei ole. Ja metsas käies korjata koerapabul kilekotti, olgugi biolagunevasse, tundub jabur. Ka selle kilekoti tootmiseks on ju kulutatud energiat jne, eksole? Ah et kuidas toimiks mina...jah, linnas jalutades me loomulikult koristame oma pisipeni järelt – aga ma ei näe vajadust tormata koristama, kui pabulad tehakse põõsa alla. Metsas – kui tõesti on selline metsarada, kus arvatavasti käib palju inimesi, siis ma pigem võtaks mingi toika ja urgitseks maasse pisikese augu, ajaks pabula sinna sisse, mulla-sambla peale ja kogu lugu.
Punkt kaks – selline tekst kipub jätma rohelistest ullikese ja looduskauge inimese muljet. Praegu on Eestis kõva sõna juba see, kui keegi ka linnas oma lemmiku järelt koristab, osad ei tee seda ju ka põhjusel, et – tegemist on loodusliku, iselaguneva kraamiga. Kui asendada tekstis „mets“ „pargiga“ või „muruga“, oleks asjal juba jumet, sest eks iga normaalne inimene saab ju aru, et just need on kohad, kus tavainimene kõige suurema tõenäosusega koerajunnide sisse satub ja et see pole tõepoolest meeldiv. Biolagunev kott laguneb küllap ka prügikastis. Koristamiskohustus on ju ikka välja mõeldud inimeste tõttu, mitte seepärast, et koristatav kraam kuidagi loodust kahjustab – see tundub antud firma rahval ununevat.
Punkt kolm – pabulakottide suurus: 2 liitrit. Sa jeerum, tahaks öelda. Ma ei valda küll suure koera ekskrementide hulga teemat, aga kaks liitrit tundub sobivat pigem sellise keskmise lehmakoogi koristamiseks (kuidas see küll käia võiks, võeh..). Meie taksieputis täidaks seda kotti mitu nädalat kindlasti....
Loo moraal – kui hakata mingit kaupa müüma, siis võiks enne natuke mõelda, mida müüa, kellele müüa tahetakse ja kuidas võiks reklaamida kaupa nii, et asi väga jabur ei tunduks.
Ja ökomessile me vist ei lähe.
kolmapäev, november 21, 2007
Kas ma olen liiga peps?
Naljakal ajal olen noorte seal popiks muutunud – kaks tudengitega seotud organisatsiooni kirjtuavad ja tahavad mind rääkima.Iseenesest ju ilus ja armas ja vähemalt ühte kohta ma läheks kah, kui oleksin...sobivamas vormis. Aga üks neist kutsetest pani kukalt kratsima – et kas tõesti paljud koolitajad on valmis tunnise loengu pärast maha sõitma 4-5 tundi? Jah, organiseerijad tõotavad kompenseerida sõidukulud, loengutasu (olemasolu) sellisel puhul ei olekski oluline, aga just see sõitmiseks kuluv aeg....mina ei taha, pole kunagi tahtnud ja – siin tulebki „pepsus“ mängu – ma eeldan, et ürituste korraldajad võiksid seda ka natuke arvesse võtta. Tudengid tudengiteks, aga ca kuu tagasi pahandasin tõenäoliselt sedasi Ida-Virumaa teatud rahvast – kirjutasid teised, et tahaksid kahe nädala pärast koolitust Jõhvis, 2 akad tundi, umbkaudu sel (väga laial) teemal.Ma urisesin natuke omaette – no et kas tõesti nende arvates riigitööd tegevatel inimestel on võimalik õndsal tööajal sedasi kiiresti oma plaane sättida (loe:neil pole tööl midagi teha, mis väga hädasti tegemist vajaks?); et inimesed on valmis loksuma bussis 5 tundi 1,5 tunni loengu pärast. Ja nende kirja toon oli selline, nagu nad eeldaks – ma olen muidugi nõus. Valearvestus
Lugesin Ameerika-raamatuid
Mulle meeldis, väga.
Esiteks – seda olen kuskilt nagu ka lugenud – et on just „MINU Ameerika“.Ühel ajahetkel salvestatud ühe inimese vaade , mis jätab lugejatele valikuvõimaluse - kas võtta kogu teksti kui sissevaadet just selle ühe inimese mõtetesse-tunnetesse-tegemistesse või julgeda teha ka üldistusi.
Teiseks – kuigi natuke enam jääb kõlama kriitiline ja kohati ka lootusetu suhtumine ameerikalikku elulaadi, on pea iga eestlase jaoks (?) imeliku nähtuse taga ka püüd mõista, hinnata, otsida põhjuseid. Et praegu on raamatupoodides peamiselt leida vaimustusest pakatavaid raamatuid küll Prantsusmaa, küll Itaalia jt riikide kohta, siis see siin on paras vaheldus.
Kolmandaks – on ladus ja lahe lugemine.Võibolla ma väärtustan lahedust hetkel eriti tänu sellele, et parajasti on pooleli paar „närimist“ nõudvat asja, aga tõesti: me ei ole Kenniga tükk aega midagi sel viisil lugenud. No nagu mu ema ikka ütleb: et ei tema saa ühtegi raamatut enne käest panna, kui see läbi on, muidu jääb nagu kripeldama ja pooleli. Neljandaks – värvikas, oma kiiksude-plusside-miinustega tegelastegalerii (k.a. autor ise), ja ka need, kes vaid vilksamisi esinevad, on paari sõnaga elusaks kirjutatud.
Mõned tekkinud assotsiatsioonid ja meenunud lood:
....kuidas meie Ameerika sugulased suhtusid Jeffi (mulle siis...ee...vanatädi tütrepoeg?) asiaatidest naistesse ikka kerge skepsisega, olgugi et nood olid tublid ja targad ja karjäärinaised ja igati ameeriklased (nagu ka meie sugulased).
....professor J.A. mõned juhtumised – kuidas ta peale amishite piirkonna külastamist üritas tema võõrustajaks olnud ülikooli serveri kaudu Eestisse meili saata ja sõna „amishite“ asemel jõudis adressaadile alati kohale „ami****e“ (korrektne keelekasutus ennekõike...) ja kuidas J.A koos mitte-ameeriklasest ent seal töötava kolleegiga läks välja jalutama, et peripateetilisel viisil teadusasju arutada ja avastas peatselt, et nad mitte ainult polnud ainsad jalakäijad vaid et nende taga sõidab ka täies hiilguses politseiauto. Vaikselt sõitis, ei seganud neid....aga sabas oli kogu jalutamisaja ometi.
....kui ma lugesin kuidas ameeriklastel on kombeks mitmete kilomeetrite taha sööma sõita, siis meenus mulle pere, kus ma Saksamaal elasin. Praegu tundub see elu mulle imelikum kui siis (12 aastat tagasi). Ühelt poolt püüti olla väga „öko ja alternatiivne“ – armastati taimetoite, poodidest osteti ikka kallist mahedat kraami, jutust käisid vahel läbi sõnad homöopaatia, meditatsioon, steiner. Aga teisalt oli selle elu lahutamatu osa meeletu soov elamises puhtust hoida (igapäevane kõõtsimine ja kemiseerimine, pluss kord nädalas eriti keemiline koristaja), suur armastus kallite disainertoodete vastu (lapse õueriiete ja lapsevankrini välja) ja igal nädalalõpul väljas söömine – väljas, st paari sõidutunni kaugusel sobivas itaalia või kreeka restoranis.
...igasügisesed ameeriklastest psühholoogiatudengid Tartus ja nende seiklused. IGAaastased seiklused erinevate tudengitega, mis panevad üldistama. Kui võõrustava perega tekib mingi probleemikene, siis ei võta ükski noor inimene kunagi seda perega otse jutuks. Näide – üks pereema (pered ja kodud valitakse muidugi ülihoolikalt) kogemata unustas külalisest noormehele käterätid-saunalinad anda. Noormees kuivatas end nädal aega oma riietega (st ei küsinud pereemalt ega ostnud endale rätikuid poest) ja läks siis lõpuks kurvalt tudengitega kaasas olnud ameeriklasest õppejõuga rääkima, et ehk ei peaks need asjad päris niimoodi olema.Ja kui korraldati ekskursioon Lahemaale, siis noortele giidiks olnud psühholoogiamagistrand sai kohe nõiaks tembeldatud, kui ta oskas nimetada mõningaid taimi, seeni ja marju ning rääkida natuke sellest, kuidas neid toiduks või ravimiseks tarvitada. Tegelikult arvasid noored, et ta peaks sellest paksu raamatu kirjutama....
.....kui ma lugesin neist teemadest, mis ameeriklastel õhtusöögi ära rikuks või millest ei räägita, siis meenus Ondaatje „Anili vaim“. Kuidas see raamat pani mind mõtlema, et mida kõike oma Sri Lanka reisi ajal me EI kuulnud. Jah, me reisisime peaaegu omapead, me liikusime ringi kõvasti rohkem kui keskmine eestlasest turist, meil oli suurepärane autojuht, kes oskas ja tahtis rääkida ka ajaloost (väga hästi toimetuleva keskklassi singali – tütred juurat ja ITd õppimas ja kodus puhtatõulised saksa lambakoerad - vaatekohast), aga me saime ikkagi osa vaid selle kultuuri ja ajaloo pealispinnast. Teisalt – palju räägivad eestlased välismaalastele, aga tegelikult ka isekeskis sellest, kes mingis suguvõsas 40tel mingi poole valis ja kuidas see perekondi mõjutas...ei räägita ju, ka omavahel vaikitakse see maha, et suguvõsa kokkutulekutel oleks kõigil viisakas ja meeldiv suhelda. Aga mälus on see kõik alles.
...reisivad ameeriklased....reisivad asiaadid...Mul on tunne, et mul on viimaste suhtes „kiiks“, peale seda kui neid paar aastat tagasi Peetri kiriku juures nägin. Mõtlesin ju hommikul enne Roomast lahkumist veel viimast korda sealt läbi minna, lootuses, et kell 7 (kui kirik avatakse) on rahvast ehk vähem. Keskmisest vähem oligi, aga siiski väga palju ja kõik Aasia päritolu. Teenistuse ajal istusid nad kõik nö tõsiusklike inimeste kohtadele ja kukkusid pildistama-filmima...ja muidugi kommenteerisid sinna juurde...tundus, et nende jaoks on see üks naljakas tsirkus. Sama tunnet – et nad vaatavad tsirkust – olen kogenud ka Akropolil ja imelikul kombel ka Sri Lankal. Kogu see suhtumine nö kohustuslikesse vaatamisväärsustesse, suur pildistamismaania, olek ja riietumine (minu jaoks läänelikum kui lääne turistidel endil ja tihtipeale ka natuke koomiline) – väga veider ja võõrastav ja... kurb.
Esiteks – seda olen kuskilt nagu ka lugenud – et on just „MINU Ameerika“.Ühel ajahetkel salvestatud ühe inimese vaade , mis jätab lugejatele valikuvõimaluse - kas võtta kogu teksti kui sissevaadet just selle ühe inimese mõtetesse-tunnetesse-tegemistesse või julgeda teha ka üldistusi.
Teiseks – kuigi natuke enam jääb kõlama kriitiline ja kohati ka lootusetu suhtumine ameerikalikku elulaadi, on pea iga eestlase jaoks (?) imeliku nähtuse taga ka püüd mõista, hinnata, otsida põhjuseid. Et praegu on raamatupoodides peamiselt leida vaimustusest pakatavaid raamatuid küll Prantsusmaa, küll Itaalia jt riikide kohta, siis see siin on paras vaheldus.
Kolmandaks – on ladus ja lahe lugemine.Võibolla ma väärtustan lahedust hetkel eriti tänu sellele, et parajasti on pooleli paar „närimist“ nõudvat asja, aga tõesti: me ei ole Kenniga tükk aega midagi sel viisil lugenud. No nagu mu ema ikka ütleb: et ei tema saa ühtegi raamatut enne käest panna, kui see läbi on, muidu jääb nagu kripeldama ja pooleli. Neljandaks – värvikas, oma kiiksude-plusside-miinustega tegelastegalerii (k.a. autor ise), ja ka need, kes vaid vilksamisi esinevad, on paari sõnaga elusaks kirjutatud.
Mõned tekkinud assotsiatsioonid ja meenunud lood:
....kuidas meie Ameerika sugulased suhtusid Jeffi (mulle siis...ee...vanatädi tütrepoeg?) asiaatidest naistesse ikka kerge skepsisega, olgugi et nood olid tublid ja targad ja karjäärinaised ja igati ameeriklased (nagu ka meie sugulased).
....professor J.A. mõned juhtumised – kuidas ta peale amishite piirkonna külastamist üritas tema võõrustajaks olnud ülikooli serveri kaudu Eestisse meili saata ja sõna „amishite“ asemel jõudis adressaadile alati kohale „ami****e“ (korrektne keelekasutus ennekõike...) ja kuidas J.A koos mitte-ameeriklasest ent seal töötava kolleegiga läks välja jalutama, et peripateetilisel viisil teadusasju arutada ja avastas peatselt, et nad mitte ainult polnud ainsad jalakäijad vaid et nende taga sõidab ka täies hiilguses politseiauto. Vaikselt sõitis, ei seganud neid....aga sabas oli kogu jalutamisaja ometi.
....kui ma lugesin kuidas ameeriklastel on kombeks mitmete kilomeetrite taha sööma sõita, siis meenus mulle pere, kus ma Saksamaal elasin. Praegu tundub see elu mulle imelikum kui siis (12 aastat tagasi). Ühelt poolt püüti olla väga „öko ja alternatiivne“ – armastati taimetoite, poodidest osteti ikka kallist mahedat kraami, jutust käisid vahel läbi sõnad homöopaatia, meditatsioon, steiner. Aga teisalt oli selle elu lahutamatu osa meeletu soov elamises puhtust hoida (igapäevane kõõtsimine ja kemiseerimine, pluss kord nädalas eriti keemiline koristaja), suur armastus kallite disainertoodete vastu (lapse õueriiete ja lapsevankrini välja) ja igal nädalalõpul väljas söömine – väljas, st paari sõidutunni kaugusel sobivas itaalia või kreeka restoranis.
...igasügisesed ameeriklastest psühholoogiatudengid Tartus ja nende seiklused. IGAaastased seiklused erinevate tudengitega, mis panevad üldistama. Kui võõrustava perega tekib mingi probleemikene, siis ei võta ükski noor inimene kunagi seda perega otse jutuks. Näide – üks pereema (pered ja kodud valitakse muidugi ülihoolikalt) kogemata unustas külalisest noormehele käterätid-saunalinad anda. Noormees kuivatas end nädal aega oma riietega (st ei küsinud pereemalt ega ostnud endale rätikuid poest) ja läks siis lõpuks kurvalt tudengitega kaasas olnud ameeriklasest õppejõuga rääkima, et ehk ei peaks need asjad päris niimoodi olema.Ja kui korraldati ekskursioon Lahemaale, siis noortele giidiks olnud psühholoogiamagistrand sai kohe nõiaks tembeldatud, kui ta oskas nimetada mõningaid taimi, seeni ja marju ning rääkida natuke sellest, kuidas neid toiduks või ravimiseks tarvitada. Tegelikult arvasid noored, et ta peaks sellest paksu raamatu kirjutama....
.....kui ma lugesin neist teemadest, mis ameeriklastel õhtusöögi ära rikuks või millest ei räägita, siis meenus Ondaatje „Anili vaim“. Kuidas see raamat pani mind mõtlema, et mida kõike oma Sri Lanka reisi ajal me EI kuulnud. Jah, me reisisime peaaegu omapead, me liikusime ringi kõvasti rohkem kui keskmine eestlasest turist, meil oli suurepärane autojuht, kes oskas ja tahtis rääkida ka ajaloost (väga hästi toimetuleva keskklassi singali – tütred juurat ja ITd õppimas ja kodus puhtatõulised saksa lambakoerad - vaatekohast), aga me saime ikkagi osa vaid selle kultuuri ja ajaloo pealispinnast. Teisalt – palju räägivad eestlased välismaalastele, aga tegelikult ka isekeskis sellest, kes mingis suguvõsas 40tel mingi poole valis ja kuidas see perekondi mõjutas...ei räägita ju, ka omavahel vaikitakse see maha, et suguvõsa kokkutulekutel oleks kõigil viisakas ja meeldiv suhelda. Aga mälus on see kõik alles.
...reisivad ameeriklased....reisivad asiaadid...Mul on tunne, et mul on viimaste suhtes „kiiks“, peale seda kui neid paar aastat tagasi Peetri kiriku juures nägin. Mõtlesin ju hommikul enne Roomast lahkumist veel viimast korda sealt läbi minna, lootuses, et kell 7 (kui kirik avatakse) on rahvast ehk vähem. Keskmisest vähem oligi, aga siiski väga palju ja kõik Aasia päritolu. Teenistuse ajal istusid nad kõik nö tõsiusklike inimeste kohtadele ja kukkusid pildistama-filmima...ja muidugi kommenteerisid sinna juurde...tundus, et nende jaoks on see üks naljakas tsirkus. Sama tunnet – et nad vaatavad tsirkust – olen kogenud ka Akropolil ja imelikul kombel ka Sri Lankal. Kogu see suhtumine nö kohustuslikesse vaatamisväärsustesse, suur pildistamismaania, olek ja riietumine (minu jaoks läänelikum kui lääne turistidel endil ja tihtipeale ka natuke koomiline) – väga veider ja võõrastav ja... kurb.
teisipäev, detsember 19, 2006
Mida psühholoogid indigolastest arvavad
Eile oli ühe psühholoogide-pedagoogide uurimisgrupikese väljasöit, Kenn ka kambas. Muu hulgas tulnud jutuks indigolaste teema, mis kõigis rõõmsat elevust ja itsitustuju tekitas. Hakkas siis rahvas arutlema, et kust see imelik termin sedasi äkitse välja on karanud. Mõeldigi välja.....esmalt tuletati meelde, et oot-oot, millest vanasti indigot tehti – tehti uriinist. Seega need on need lapsed, keda vanal ajal kusipeadeks nimetati. Tunnused ju paljuski samad – enesekindlad ja ülbed, tavainimeste arvates totud, nagu kuu pealt kukkunud, tahavad kamandada ja teisi ei kuula.Sedasi siis.
neljapäev, november 23, 2006
Kas Austraalia asub Euroopas?
Mina mäletan ammustest geograafiaõpingutest, et hoolimata kuulumisest
Rahvaste Ühendusse ta siiski nagu ei asu. Aga tundub, et emotsioonirahva
arvates nagu ikka asub küll. Sest mida mina kuulsin 2005 suvel Baris – et ISRE konverentse tehakse vaheldumisi Euroopas ja Ameerikas. Mis tähendab, et kuna 2006 konverents oli Atlantas (ja siinkirjutaja arvas, et ikka kallis ja ameerika ja mis siis, et super kiinoodid...), siis 2007 on - Queenslandis. Eks ta ole. Koduleht konverentsi oma on alles algusjärgus, esinejaidki veel pole kirjas, aga onju jääb kohe selline mulje, et vat sellisesse kohta küll ei tahaks minna, mkmmm, vastik lausa. Nutt ja hala.
Ma ei ütle, et Giessen, kus 2007. aasta ”isside” konverents toimub, on üks läbinisti kole ja mõttetu koht. Aga ma ei võrdleks. Isegi, kui naabruses olev Marburg ka arvesse võtta...mis on ju tõesti nummi linnake. Ma elasin Giesseni külje all oma pool aastat millalgi, ja raamatukokku oskaks vist praegugi minna. Aga kui ma nüüd pean endale sisendama, et jubelahe on minna Giessenisse ja tegelikult isrekas ongi nõme üritus, siis – ma jään hätta. Ok, ma olen täitsa kindel, et ”issidel” leiab ka kuulamisväärseid ettekandeid, aga kardetavasti oleks ikka nii, et kui isiksusekonverentsidel on mul põhiprobleemiks leida ettekanded, mis on põnevad, siis isre omal oleks põhiprobleem, et miks ma ei saa piisavalt poolduda, et igale poole jõuda. Rahvast ja meeleolust ma ei räägigi, niuks. Ja kui veel konverentsi jaoks on oma kindel territoorium ja rand ja loomaaed...ja...ja...ma ütlen, tore oleks ju. Lahemõnustore. Ja eks nad aimavad seal – muidu nad ei reklaamiks Queenslandi konverentsi kohana, kuhu peaks üleüldse kogu perega tulema, tegevust ja mõnusolemist jaguks kõigile. Miks, oh miks, nad ei võinud valida mingit koledat teknolikku linna kuskil merest eemal kolekohas.
Ühesõnaga, asja mõte – kui keegi tunneb, et raha on ülearu, siis minul kuluks ca 30 000 küll ära, ideaalis isegi 60 000. Üldse ei tekiks probleeme. Sest ega ma väga ei usu, et Kristjan Jaak tahab ausside maa konverentse kinni maksta. Kuigi ma olen juba pikka aega igati ülihäpi ja positiivselt meelestatud maailma ja inimeste vastu, siis - nii ilus elu ka ei ole. Vist.
Rahvaste Ühendusse ta siiski nagu ei asu. Aga tundub, et emotsioonirahva
arvates nagu ikka asub küll. Sest mida mina kuulsin 2005 suvel Baris – et ISRE konverentse tehakse vaheldumisi Euroopas ja Ameerikas. Mis tähendab, et kuna 2006 konverents oli Atlantas (ja siinkirjutaja arvas, et ikka kallis ja ameerika ja mis siis, et super kiinoodid...), siis 2007 on - Queenslandis. Eks ta ole. Koduleht konverentsi oma on alles algusjärgus, esinejaidki veel pole kirjas, aga onju jääb kohe selline mulje, et vat sellisesse kohta küll ei tahaks minna, mkmmm, vastik lausa. Nutt ja hala.
Ma ei ütle, et Giessen, kus 2007. aasta ”isside” konverents toimub, on üks läbinisti kole ja mõttetu koht. Aga ma ei võrdleks. Isegi, kui naabruses olev Marburg ka arvesse võtta...mis on ju tõesti nummi linnake. Ma elasin Giesseni külje all oma pool aastat millalgi, ja raamatukokku oskaks vist praegugi minna. Aga kui ma nüüd pean endale sisendama, et jubelahe on minna Giessenisse ja tegelikult isrekas ongi nõme üritus, siis – ma jään hätta. Ok, ma olen täitsa kindel, et ”issidel” leiab ka kuulamisväärseid ettekandeid, aga kardetavasti oleks ikka nii, et kui isiksusekonverentsidel on mul põhiprobleemiks leida ettekanded, mis on põnevad, siis isre omal oleks põhiprobleem, et miks ma ei saa piisavalt poolduda, et igale poole jõuda. Rahvast ja meeleolust ma ei räägigi, niuks. Ja kui veel konverentsi jaoks on oma kindel territoorium ja rand ja loomaaed...ja...ja...ma ütlen, tore oleks ju. Lahemõnustore. Ja eks nad aimavad seal – muidu nad ei reklaamiks Queenslandi konverentsi kohana, kuhu peaks üleüldse kogu perega tulema, tegevust ja mõnusolemist jaguks kõigile. Miks, oh miks, nad ei võinud valida mingit koledat teknolikku linna kuskil merest eemal kolekohas.
Ühesõnaga, asja mõte – kui keegi tunneb, et raha on ülearu, siis minul kuluks ca 30 000 küll ära, ideaalis isegi 60 000. Üldse ei tekiks probleeme. Sest ega ma väga ei usu, et Kristjan Jaak tahab ausside maa konverentse kinni maksta. Kuigi ma olen juba pikka aega igati ülihäpi ja positiivselt meelestatud maailma ja inimeste vastu, siis - nii ilus elu ka ei ole. Vist.
pühapäev, november 19, 2006
Haletsege mind?
Mida teevad inimesed pühapäeva hommikul kell 7? Eriti need, kes tööpäevadel panevad kella piiksuma kõige varem kaheksaks ega saa reeglina maast lahti enne poolt üheksat ? Kas sedasorti inimesed tõusevad pühapäeva hommikul just nii vara üles nagu väikesed tublid töömesilased… kui suur on tõenäosus?
Ma keeldun kaasa tundmast tudengitele, kes kurdavad, et 8-9 on võimatu loengutega alustada. Nende asi pole muud, kui – soovi korral, eks, kõrgharidus EI ole kohustuslik – end loengusse kohale vedada ja enamvähem viisakat kuulava inimese nägu teha. Nemad ei pea särama optimismist ega püüdma edasi anda tunnet, et suurim õnn ja rõõm on pühapäeva hommikul loengut pidada, ja seda hirrrrmsas tempos, kuna on ju tarvis statsile mõeldud 28 tunni materjalist võimalikult suur hulk ikkagi AÜ 12 tunni sisse ära mahutada. Ja sealjuures ei tohi mõelda sellele, kui loomulikuks ja mitte-eraldi-tasustamisväärseks TÜ peab, et õppejõud kuskil korra kuus oma nädalavahetuse või vähemalt osa sellest ohverdavad.
Ja nii ma siin siis naudin olukorda…üles saades püüdsin sebida nii vaikselt kui võimalik, et koeral (kes siiski ärkas) ei tekiks mõtet - ja sellega seoses käivituvaid füsioloogilisi protsesse - et ehk oleks lahe kella 10 asemel hoopis kell 8 õue saada…unustasin ära, et enne loengute pidamist EI ole kõige arukam süüa küüslaugurohket toitu….tegin omale sinna juurde ilmselgelt liiga lahja kohvi …mõtlesin, et siis vähemalt saan ma mõnusasti põõnama keerata, kui loengud kell 12 paiku läbi…mõtlesin, et see nädalavahetus ei jõua kah midagi asjalikku teha, hääl juhul viitsib vaid õhtul ujuma minna...mõtlesin taaskord, et mis pagana needus see on, et me kunagi ei saa naljalt enne ühte-pool kahte magama (ER lõppes ju oluliselt varem…ja ma ei vaadanud tänast materjali eile õhtul üle tunni…ja puhtalt koera sügamisele pühendasin ma napilt pool tundi…ja ma ei lugenud ka teab kui palju, sest jäin magama) ….vaatasin õue tulles – meie maja akendest oli kell 8 valged 3 tk, vastasmaja 75 korterist paistis valgus kah kolmest aknast. Ja mina olin ärkvel ja teoreetiliselt ka virge ja usin ja töötahtest pakatamas. Nonsens.
Tegelikult on põnev. Et kui ma loen neli päeva järjest, 4+4+4+2 tundi, mis siis minu häälepaeltest ikkagi järele jääb... või oleks ehk mõistlik jälle kurguarstile aeg kinni panna?
Ma keeldun kaasa tundmast tudengitele, kes kurdavad, et 8-9 on võimatu loengutega alustada. Nende asi pole muud, kui – soovi korral, eks, kõrgharidus EI ole kohustuslik – end loengusse kohale vedada ja enamvähem viisakat kuulava inimese nägu teha. Nemad ei pea särama optimismist ega püüdma edasi anda tunnet, et suurim õnn ja rõõm on pühapäeva hommikul loengut pidada, ja seda hirrrrmsas tempos, kuna on ju tarvis statsile mõeldud 28 tunni materjalist võimalikult suur hulk ikkagi AÜ 12 tunni sisse ära mahutada. Ja sealjuures ei tohi mõelda sellele, kui loomulikuks ja mitte-eraldi-tasustamisväärseks TÜ peab, et õppejõud kuskil korra kuus oma nädalavahetuse või vähemalt osa sellest ohverdavad.
Ja nii ma siin siis naudin olukorda…üles saades püüdsin sebida nii vaikselt kui võimalik, et koeral (kes siiski ärkas) ei tekiks mõtet - ja sellega seoses käivituvaid füsioloogilisi protsesse - et ehk oleks lahe kella 10 asemel hoopis kell 8 õue saada…unustasin ära, et enne loengute pidamist EI ole kõige arukam süüa küüslaugurohket toitu….tegin omale sinna juurde ilmselgelt liiga lahja kohvi …mõtlesin, et siis vähemalt saan ma mõnusasti põõnama keerata, kui loengud kell 12 paiku läbi…mõtlesin, et see nädalavahetus ei jõua kah midagi asjalikku teha, hääl juhul viitsib vaid õhtul ujuma minna...mõtlesin taaskord, et mis pagana needus see on, et me kunagi ei saa naljalt enne ühte-pool kahte magama (ER lõppes ju oluliselt varem…ja ma ei vaadanud tänast materjali eile õhtul üle tunni…ja puhtalt koera sügamisele pühendasin ma napilt pool tundi…ja ma ei lugenud ka teab kui palju, sest jäin magama) ….vaatasin õue tulles – meie maja akendest oli kell 8 valged 3 tk, vastasmaja 75 korterist paistis valgus kah kolmest aknast. Ja mina olin ärkvel ja teoreetiliselt ka virge ja usin ja töötahtest pakatamas. Nonsens.
Tegelikult on põnev. Et kui ma loen neli päeva järjest, 4+4+4+2 tundi, mis siis minu häälepaeltest ikkagi järele jääb... või oleks ehk mõistlik jälle kurguarstile aeg kinni panna?
Tellimine:
Postitused (Atom)