vigin ja hala

Mina kirjutan Andmekaitseinspektsioonile kaks kirja. Esimeses väga konkreetsed küsimused - saan ähmased vastused. Vastan veel konkreetsemate küsimustega - saan veel segasema vastuse, mis osalt läheb vastuollu esimese vastusega. Kui helistan, et üle küsida, siis tuleb põhisõnumiks, et "see on teil jah väga keeruline ja reguleerimata valdkond ja eks te vaadake ise, kuidas saate".
Miks see mulle ei meeldi, hmhh....sest ma lootsin, et nad seal teavad mitte ainult paragrahve tsiteerida, vaid ka seaduse mõtet seletada.

Aga jah, on tõeliselt huvitav, et mida tähendab arvamus, et lapsevanema loa lapse küsitluses osalemiseks peab saama ka siis, kui kaudselt on küsimuste-vastuste põhjal lapse isik tuvastatav. Millisest "kaudsusastmest" me räägime?

Pidupäev

Peale rohkem kui kahte kuud ametisolekut on nüüd lõpuks käes päev, mille saan veeta omas kabinetis. Asju riiulitesse paigutades. Kabinet on lõppeks remonditud, mööbli enamus sees, arvuti ordnungis ja isegi mu raamatuvirnad said vanast kohast ära toodud. Nüüd jäänud veel sellised väikesed igatsused järel, nagu prügikast ja riidenagi :) Jah, õigus, suvel läbirääkimisi pidades muidugi lubati, et septembri alguseks saab ruumides kohe tööle hakata, aga - kasutades ajaloolaste lemmikvanasõna - kes vana asja meelde tuletab, sel....
Nii et kõik, kes julgevad, tulgu külla :D

Väsitav ent tegus...

üksiklapsevanema* õhtupoolik siis. Esmalt tuli lasta pojul neli joonistuspaberit paksult guashiga katta - teosed said lõpuks nimeks "Meri päikesepaistel", "Lepatriinu" (algne nimi "Lill", keskmine nimi "Koletis"), "Udu" ja "Päike". Minu roll oli võimalikult vähe last segada (jajah, mind kamandati teisele poole lauda, et mul mitte ei tuleks see mõttessegi), üritada takistada värvitopse ümber ja vaibale kukkumast, pintslit loputada (seda vähemalt lubati teha) ning uut paberit ette anda (kui vana juba silmnähtavalt vettinud olekut ilmutas). Sellele järgnes pisiplastika - roosast voolimismassist erinevad lumememmed ja lapse loodud kraana-ralliauto-paadi täiustamine (ta lubas!) ja põrandalt imepisikeste roosade tükikeste kokkunoppimine. Siis muusikatund - impro ksülofoni ja klaveriga pluss valsiharjutused "Hijo De La Luna" saatel (nad võiks seda kunagi ka mõnel ballil lasta, korteris sellega just palju ei keeruta...aga kena ja kiire lugu). Ja mõelda, õhtu pole veel läbi.....ilmselt ootavad ees paar legoautode võiduajamist ja loomaarstimäng ning ühine sotsiaalse sidususe sarja vaatamine.

* üksikvanem tänu abikaasa komandeeritusele... et keegi valesti aru ei saaks.

Kes on eakas?

Tartu Postimehes siis selline uudis.
Tõesti, vanainimesed on ju kurikaeltele kerge(m) saak, aga kui uudist lugeda, siis....no olgu, 84 ja 72 aastane ilmselt ongi eakad. Aga 52? Ja 36?
Eks teema ole mulle isiklikult valus, sest enda keskealisekski pidamine on natuke urisema panev, aga eakate gruppi kuulumine on ikka täitsa uus tase.
Hmm, ja siin on ka võimalus oksüümoroniks - tänapäeval on palju 40. eluaastates naisi, kes uuesti või esmaskordselt emaks saavad. Kas me peas siis rääkima "eakatest noortest emadest"?

Kus hundist....

Eks ole, mitmes blogis käivad praegu diskussioonid raamatute tehnilise poole kvaliteedi teemadel. Ja just täna avastasin, et üks raamat, mis mitte just suurepärase tõlkekvaliteedi tõttu meiegi arvutisse tee leidis (keeletoimetajast lähikondne küsis ühelt me pere liikmelt nõu), on ühe tuttava tõlgitud. Ta vist pole varem ilukirjandust tõlkinud ka, aga selles raamatus jäi kohati lausa mulje, et talle inglise keel (milles originaal kirjutatud oli) ikka väga tuttav polnud. Üks luuletuselaadne asi oli ikka nii mööda, nii mööda. Aga näe, tõlgib ikka.
Kuidagi paha tunne.

Ja tuletas see lugu meelde ühe realia valdkonna enamvähem populariseerimise teemalist raamatut, mida üks teine tuttav eelmisel aastal toimetada üritas. Tõlge oli tõeline nutt ja hala, eesti keelest polnud haisu ka mitte, ja toimetajast oli kohe kahju - mitte ainult, et raamat ei pidanud olema korrektses eesti keeles vaid valdkonna spetsiifikast lähtudes ka "lihtinimesele" arusaadav. Ei tahtnud kohe mõeldagi sellele, et kui palju maksti tõlkijale ja palju (vähem) toimetajale....

Või masu..pähh

Ärge tulge mulle rääkima, et rahval raha pole ja masu ja nii.
Kui koolitusele, mis maksab 32 000 krooni (ok, maksta saab paaris jaos, aga siiski) on konkurss üle kahe inimese kohale...ja teine koolitus, mis maksab 17500 (kestvat paar kuud, aga siiski) on rahvast täis....ja need koolitused ei ole mitte Eesti rikaste Top 10-le mõeldud, siis...ühesõnaga, kui vaja, siis leitakse raha ka muuks kui leivaks ja kommunaalkuludeks. Või siis vastab tõele see, et rasketel aegadel (ja nende tõttu?) teatud teenuse pakkujatele on elu lill ja äri õitseb.

EPMÜ suurloomakliinikust

Tänane lugu Pealtnägijas EMPÜ suurloomakliinikust võttis ikka tummaks. Ma ju natuke olin probleemist isa (aastaid seal just suurloomade tõbesid õpetanud mees) käest kuulnud - et kui varem ei õpetatud peaaegu üldse väikeloomade haigusi (polnud riigi prioriteet), siis nüüd tahetakse just seda õppida ja ei muud. Ja et mu ammu pensionäristaatuses papat on vahel kutsutud mõne tõbise hobuse juurde arvamust avaldama. Aga et nii hull lugu, et arste pole sinna võtta....äärmiselt kurb. Igatahes hobuseomanikuks saamise isu võttis see lugu küll ära - ravida ei saa, kindlustada ei saa isegi kui raha taga asi poleks.

Ma ju olen seal kliinikus (ja varem vanas kliinikus Narva mäe all) nii palju käinud. Lapsena ja hiljem tudengina. Isal töö juures külas. Tihti just sellepärast, et näeks loomi. Operatsioonegi nähtud pealt täitsa üle ühe. Klassiekskursioone sai sinna tehtud. Tudengina sai seal ka rahuliku arvutikasutamisvõimaluse pärast käidud ja siis olid isa juures vahepeal lausa leivakontsude varud hobuste jaoks. Alati käisin elukaid paitamas, vaatasin haiguslugu, vahel tekkis mõni lemmik (üks täitsa pöörane terve varss oli, kes mind kliinkus taga ajas, ei tahtnud minema lasta.....) Ja loomi oli kogu aeg. Vahel vähem, vahel rohkem, aga oli.

Vat sulle haridusstrateegia

On kuulda, et mõned kooli(psühholoogi)d kavatsevad õpilaste testimise tasuliseks teha. Tähenduses, et kui laps või tema vanem tahab teada, mis ameti peale võiks laps mõelda...millised on võimed või mis valdkonnas probleemid, siis tuleb koolipsühholoogile selle eest maksta.
Loogilise jätkuna kerkib ilmselt varsti see küsimus, et mis pagana pärast peaks last või tema vanemat (või ka õpetajat?) tasuta nõustama, eriti kui seda tuleb mitu korda teha....

Kas vajab meeldetuletamist, et koolipsühholoogid on kooli palgal? Ehk peaks siis ka vanemalt ikka raha küsima, kui õpilane õpetajalt peale tunde küsimusi küsib või on kirjutanud liiga pika kirjandi, millele õpetajal keskmisest rohkem aega kulub? Või teistpidi - mille eest siis ei saaks raha küsida?

Minu põhimure muidugi see, et mis moel me saaksime siis aru, kas tegemist on nn andeka alasooritajaga, kui tema emal ei ole võimete hindamiseks raha välja käia? Hinded on nt lapsel koolis keskmised-kehvad, õpetajad teda ei salli, kuna on käitumisprobleeme - koolipsühholoog aga nõvvab vanemalt raha, et saaks võimetele numbriliselt objektiivse hinnangu anda.

Mida oligi arvata?

Kui suvel see triangel käis, et TÜ ikkagi ei taha Nordi kosida ja Peda ikka tahab, siis tekkis korraks mõte, et kui suur osa Nordi õppejõududest lõpuks Pedas endale sooja koha leiavad.
Teadupärast oli põhiprobleem psühholoogia õppekavaga, eks. Ja TÜ tingimus oli, et Nordil liitumise korral kehtiksid ka TÜ akadeemiliste ametikohtadele valimise nõuded...millised saavutused peavad inimesel olema, et mingit kohta saada. Mis Nordile ei sobinud. Arusaadav, sest TÜs saab dotsendiks valida sellise inimese:

7.1. Nõutav on Eestis saadud doktorikraad või mõni teine akadeemiline kraad, mis tasemelt sellele vastab.

7.2. Ametikoha taotleja peab olema iseseisev uurija, ta peab olema suuteline juhendama magistrante ja doktorante, samuti nooremaid õppejõude ja teadureid. Ta peab olema pädev õpetama oma erialal kõrghariduse kõigis astmetes ja korraldama õppetööd oma ainetes.

7.3.1. Erialase kompetentsuse üheks eelduseks on rahvusvahelisel tasemel teadustöö vastaval (või sellele lähedasel) erialal vähemalt kahe doktoritöö mahus.
7.3.2. Nõutav on jätkuv teaduslik aktiivsus: rahvusvahelisel tasemel teadustöö viimase viie aasta jooksul vähemalt 2/3 doktoritöö mahus. Teadustööd nimetatud mahus ei nõuta kandidaadilt, kelle teadustöö kohustust oli eelnenud valimisperioodil vähendatud Tartu Ülikooli akadeemilise personali ametijuhendite osa B punkti 2.3¹ alusel.
[jõustunud 01.06.2001]
7.3.3. Kandidaadilt eeldatakse edukust teadusgrantide saamisel ja täitmisel.
7.4.1.Õppetöö alal on eelduseks venia legendi ning õppetöö kogemus kõrgkoolis, mis oma mahult ja tasemelt vastab vähemalt kahele tööaastale lektori ametikohal. On soovitav kraadiõppurite juhendamise kogemus.
7.4.2. On soovitav, et taotleja oleks koostanud õppevahendeid.

7.5. Soovitavad on teadusorganisatsioonilise ja administratiivtöö kogemused.
7.6. Korduvvalimisel dotsendi ametikohale peavad eksperdid andma hinnangu viimasel viiel aastal tehtule. Eelkõige hinnatakse üliõpilaste (sealhulgas kraadiõppurite) juhendamise tulemuslikkust. Dotsendi juhendamisel peab olema kaitstud magistritöid.

Nii...nüüd ma leidsin kahe endise Nordi tegelase (üks oli koguni professor) nimed TLÜ psühholoogia instituudi dotsentide nimekirjast. Huvitav, kas nad on korralisel ametipostil ja kas oli ka konkurss...? Üks neist figureerib pidevalt meedias, mis iganes teemast ka juttu ei tehta ja teine sai kuulsaks "Tõehetke" saatesse kippujaid hinnates. Igaüks võib nüüd vaadata ETIS-est, et kas need kaks TÜs saaksid dotsendiks või mitte.
(igaks juhuks: Nordi ega Peda toimetised, Horisont, Pere ja Kodu ning ka Riigikogu toimetised EI kvalifitseeru rahvusvahelise teadustöö ja publitseerimise alla)

Müstika

Miks oli täna hommikul ärgates me poju esimene küsimus "Mis on ankur?". Täitsa esimene lause hommikul. Unes oli näinud legosid ja mitte laevu.

Natuke kultuuri

Improram pühapäeval.Midagi väga lõbusat. Klassikaliselt kaunist koorilaulust (purevad-järavad-sireli-too-mul-õnne...mis tegelikult on väga ilus ju, see sireli laul) oli asi väga kaugel. Millele see lähedal oli...hmm...no vahepeal muidugi oli tunne, et Suur Tõll ei ole kaugel...aga siis vahepeal oli nagu Ligeti ja lõpuosa kosmoseodüsseiast meets fred-jüssi-looduse...aabitsh ...meets...no igasugust veel sinna vahele.

Pühapäeval "Gorgo kingitus". Hea ja huvitav, aga mitte hiilgav. Nii tükk ise kui näitlejad. Saldre oli vast parim.Mulle ikka ei meeldi, kui liiga palju asju otse lavalt ära seletatakse, ja seal oli seletamist palju. Õnneks mõtlemapanevaid teemasid ka, isegi rohkem kui lahti mängiti. Mingites kohtades oleks saanud tugevamat emotsiooni tekitada, koreograafia ja värk oleks võinud olla ka kuidagi...vähemkodukootud. Aga hull polnud.
Irisemise mõttes - nõutuks võttis, kui peategelane räägib väidetavalt Athena-ainelist doktööd kirjutavale piigale Athena sünnilugu ja too kuulab nagu uudist. Ma ei tea, kas gümnaasiumis seda õpitakse, aga olgu siis Druoni raamatu või mingi antiikmütoloogia raamatu tõttu on see olnud kuidagi eriti triviaalne teadmine ju.Võimalik, et miski antiikolümpiamängude aineline lastejutukas on hoopis selles süüdi. No igatahes oli see ammu enne Mait Kõivu vastavaid loenguid bakatudengitele.

Hmhh...muidugi ma oleksin naiivikuna arvanud, et kui tükki on alles napp kuu aega mängitud, siis on saal rahvast paksult täis. Vaevalt pooltäis oli. See on ikka imelik. Tartu ju teatrilinn ja teaduselinn ja tudengitelinn ja...aga ju siis on masu ja teema pole aktuaalne ega puuduta igaüht. Võtsime siis lõpuks sellele kuulsale "Isa" etendusele piletid, ja neid ostes tundus küll, et saal tuleb täis.Tegelikult, publiku koha pealt on koorilaulmisega ilmselt lood veel hullemad. Ausalt, mina ei tahaks koorilaulda. Sedasi, et pead justkui maha suruma mõtet, et kas publiku seas on ainult lauljate sõbrad-sugulased pluss mõni muusikategelane...või on keegi ikka veel.
Kuidagi nukrad on pool-või rohkemtühjad saalid.Kui ise oled seal saalis, siis tekib natuke see tunne, et tahaks vabandada või öelda, et aga meile see ju ikka väga meeldib, vägaväga (ka siis, kui tegelikult vägaväga ei meeldigi).

Meediaturtsud

"Ringvaates" pidid üks mustanahaline ja üks gei rääkima sellest, kas ja kuivõrd neil Eestis paha on. Esimene oli väga mõistlik tegelane, aga teine...no vägisi tekkis mõte, et kas kedagi arukat ei oleks andnud esinema saata.
Esiteks ei saanud ta aru saatejuhi küsimusest, et kas Eestis teie arvates siis aktuaalsemaid probleeme pole, kui seksuaal-ja nahavärvi sallivuse asi. Vastas midagi segast teemal, et millegipärast parteid ei ole jah väga gei-meelsed, aga tema supernäide on ikka see, kuidas Saksamaa geist minister abiellus oma elukaaslasega, nii et - ja seal kukkus mul suu lahti - Eestis tahaks ka väga näha, kuidas Andrus Ansip Taavi Veskimäega abiellub. Vau. Et mis mõttes nagu ja ära sa märgi ja kas mul on lünk kollastes teadmistes ja...jah noh.
Ja siis, eksole, imestatakse, et geide vastu pole tolerantsi. Ma julgen olla ülbe ja öelda, et küllap seda tolerantsi oleks, mis mühiseb ja kordades rohkem, kui seda gei-teemat nii peale ei surutaks. Tõesti, ma arvan, et n-kümmend tuhat vaesuses elavat last (kellest kindlasti osa on tõrjutud hullemini kui kampaaniates figureerivad vähemused) ja suur töötus on suuremad probleemid.

Ahjah, see häda oli noorhärral ka veel, et miks küll ainult 17-20% inimestest tunnistavad, et neil on geidest sõpru või tuttavaid. Keegi veel seal saates menetles seda protsenti kuidagi nii, et mul tekkis küsimus, et kas ma peaks end süüdi tundma, kui ma julgeks vastata, et mul pole selliseid tuttavaid nt. Et eestlastega on see häda, et kindlasti on väga palju geisid, aga keegi ei tea, et tal on sellised sugulased või tuttavad, sest need õnnetud on kapis ja suruvad end alla. Ossa issand. Mina näiteks ausalt ei mõtle inimesega kohtudes esimese hooga, et kes ta nüüd seksuaalsuses mõttes on. Kui ikka inimeses muud sisu ka leidub, siis miks peaks teisi üldse kangesti huvitama, kellega ja kus ja kuidas ja mispärast ja kui tihti? Ja kui teisi inimesi väga ei huvita, aga juhuslikult mingi seltskond seda teemat väga forsseerib (et mitte kapis olla nagu öeldakse...mis iganes seltskonnast me siis räägime), siis saavadki "lihtinimesed" kurjaks. Ja kordamise mõttes - kui näiteks puunikerdajad või kellasepad või hüppenööriga hüppajad tahaksid ka ajalehe veergudel ja meedias ja igal pool plakatitega ja ilma ennast nähtavaks teha, saaksin ka kurjaks.

Ja "Naistevahetus" ajab ka kurjaks. Ei, ma ei ole seda vaadanud. Aga kus pagan on igasugused eetikanõukogud, kui 9-kuune laps jäetakse kaheks nädalaks emata? Saatetegijate eetikast ma üldse ei räägi, saatesse minevate perede laste vaimne tervis ei huvita neist ilmselt kedagi. Aga on ju olemas igasugused nõukogud? Näidatakse küülikutapmise videost mikrojuppi, siis on häda taevani, aga mitte laste puhul, kussa sellega. Ja mingi lastekaitse liit on meil vist ka olemas? Aga ilmselt selline selektiivne, ainult teatud teemade puhul suud paotav.
Tjah, ok, ma kipun muidugi seda meelt olema, et kõikse eetilisem selliste saatelapsukeste jaoks oleks nad üldse kuskile kenasse sos-peresse anda. Päriselt ka. Aga see on mul üldse kiiks - see, et tegelikult oleks jubepaljudel lapsukestel oluliselt parem ja (nii kehaliselt kui vaimselt) turvalisem lastekodus kui bioloogiliste vanemate juures.

Positiivne turts ka - tänases Päevalehes Priit Simsoni kirjutis kõrgharidusest. Ei midagi uudset või geniaalset muidugi, aga õige asi on tähelepanu all (keda üldse harida kõrgelt ja kas kõiki ikka on mõtet). Parem tase oleks, kui keegi ajakirjanik oleks ikkagi nii naaaaatuke tubli olnud ja haisu ninna saanud sellest, kuidas ülikool tahabki hakata vastuvõttu piirama (mitte lihtsalt võtta arvesse Karise üldjuttu, et asja plaanitakse) või siis oleks välja arvutanud, kui palju mingi hulga (nt 1/3 võrra) vastuvõtu vähendamine TÜ eelarvet lööb ja milliseid teaduskondi kõige enam ja kuidas seda siis lappida kavatsetakse.

Hästi öeldud

Sain hiljuti Krisost kätte järjekordse laari raamatuid. Teemadeks headus, õnnelikkus (mh viimase ajalugu) ja ikka valetamise teemaga seonduvat ka. Rahul, siiani. Mitte, et ma oleks neist mõne jõudnud juba läbi lugeda, aga eks ma enne ostmist tegin kõva eeltööd ja tundub, et pole petta saanud.
Aga hea ütlemine on kogumikust "The Compassionate Instinct" (ed by Keltner, Marsh & Smith). Igasugused tegelinskid seinast seina valdkondadest (Desmond Tutust Frans de Waalini) on populaarsel aga lahedal viisil kirjutanud. Ja üks lugu kannab pealkirja "Can I trust you?" ning kujutab endast vestlust Paul Ekmani ja tema tütre Eve'i vahel (ok, ajakirjanik ka vahepeal küsib). Mõte selles, et kuidas siis valetamise-spetsist isaga peres kodune elu oli. Usaldamise ja valetamise teemad. Ja üks koht oli nii lihtne ja selge ja hea (tsiteerin):

That is not your job as a parent to be the cop, to be the interrogator. You must be the teacher, or the role model. You want to talk to your kids about the real costs of lying. The real cost is not being trusted. If you are not trusted, it makes all intimate relationships impossible.

Kõige veidram asi selle loo juures on aga see, et ma justkui polnud varem kuulnudki, et millalgi 80-aastatel oli Ekmangi laste valetamise raamatu kirjutanud. Sellest samast, et mitte avastamises ei pea vanemad head olema, vaid midagi muud on tähtsam. Raamatus kirjutab ka tema abikaasa ja poeg, muide. Nii et nüüd ma siis pean otsustama, et kas piisab e-muula abil sikutatud raamatust või tahan riiulisse ka. Viimase variandi korral loodetavasti ei pea seda nii kaua ootama, kui ühte teist samateemalist - mis juba kolm aastat muudkui ilmub ja ilmub, ja juba kaks ja pool aastat Kriso rahvas muudkui küsib, et kas te ikka soovite veel tellida, st oodata.

Reaalsus

Nüüd on see siis käes. Hakka nutma või hakka vanduma.
Kirjutas üks lapsevanem, kel ilmselgesti keskmisest võimekam võsuke kodus. Koolis (ühes Tallinna nn eliitkoolis) on lapsukesel igav mis igav. Objektiivseid võimekuse näitajaid ka olemas. Lapsevanem tahaks arusaadavalt, et tema last natuke arendataks, aga alustuseks - et mõõdetaks ära see va IQ. Aga...
koolis pole üldse koolipsühholoogi, kes võiks seda muidu ju teha (ma saan ainult loota, et koolipsühholoogi puudumise taga pole mentaliteet, et "meie kooli lastel probleeme kunagi pole, nad ei ole sellised ")
õppenõustamiskeskuses kuuldavasti ei ole vahendeid võimete hindamiseks - kuigi vist just selsinatsel asutusel on oluline roll, et otsustada, kas lapsele peaks mingitmoodi individuaalõpet võimaldama.
Mida mina siis nüüd pean tegema...ilmselt tuleb suunata igati terve lapsuke kliinilise psühholoogi juurde, sealjuures lootes, et tollel on kuidagigi adekvaatne mõõtmisvahend olemas...et see nt ei anna laeefekti juba tegeliku normIQ juures (seda, et see vahend legaalne on, ma vist enam ei loodagi).
Kas ma tahan mõelda, kui palju on sarnaste soovidega lapsevanemaid, sarnaste "muredega" lapsi, kel lihtsalt lastakse igavleda?...lootuses, et igavlemine ei muutu tõsisemateks käitumisprobleemideks.