Tänane lugu Pealtnägijas EMPÜ suurloomakliinikust võttis ikka tummaks. Ma ju natuke olin probleemist isa (aastaid seal just suurloomade tõbesid õpetanud mees) käest kuulnud - et kui varem ei õpetatud peaaegu üldse väikeloomade haigusi (polnud riigi prioriteet), siis nüüd tahetakse just seda õppida ja ei muud. Ja et mu ammu pensionäristaatuses papat on vahel kutsutud mõne tõbise hobuse juurde arvamust avaldama. Aga et nii hull lugu, et arste pole sinna võtta....äärmiselt kurb. Igatahes hobuseomanikuks saamise isu võttis see lugu küll ära - ravida ei saa, kindlustada ei saa isegi kui raha taga asi poleks.
Ma ju olen seal kliinikus (ja varem vanas kliinikus Narva mäe all) nii palju käinud. Lapsena ja hiljem tudengina. Isal töö juures külas. Tihti just sellepärast, et näeks loomi. Operatsioonegi nähtud pealt täitsa üle ühe. Klassiekskursioone sai sinna tehtud. Tudengina sai seal ka rahuliku arvutikasutamisvõimaluse pärast käidud ja siis olid isa juures vahepeal lausa leivakontsude varud hobuste jaoks. Alati käisin elukaid paitamas, vaatasin haiguslugu, vahel tekkis mõni lemmik (üks täitsa pöörane terve varss oli, kes mind kliinkus taga ajas, ei tahtnud minema lasta.....) Ja loomi oli kogu aeg. Vahel vähem, vahel rohkem, aga oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar