Meediaturtsud

"Ringvaates" pidid üks mustanahaline ja üks gei rääkima sellest, kas ja kuivõrd neil Eestis paha on. Esimene oli väga mõistlik tegelane, aga teine...no vägisi tekkis mõte, et kas kedagi arukat ei oleks andnud esinema saata.
Esiteks ei saanud ta aru saatejuhi küsimusest, et kas Eestis teie arvates siis aktuaalsemaid probleeme pole, kui seksuaal-ja nahavärvi sallivuse asi. Vastas midagi segast teemal, et millegipärast parteid ei ole jah väga gei-meelsed, aga tema supernäide on ikka see, kuidas Saksamaa geist minister abiellus oma elukaaslasega, nii et - ja seal kukkus mul suu lahti - Eestis tahaks ka väga näha, kuidas Andrus Ansip Taavi Veskimäega abiellub. Vau. Et mis mõttes nagu ja ära sa märgi ja kas mul on lünk kollastes teadmistes ja...jah noh.
Ja siis, eksole, imestatakse, et geide vastu pole tolerantsi. Ma julgen olla ülbe ja öelda, et küllap seda tolerantsi oleks, mis mühiseb ja kordades rohkem, kui seda gei-teemat nii peale ei surutaks. Tõesti, ma arvan, et n-kümmend tuhat vaesuses elavat last (kellest kindlasti osa on tõrjutud hullemini kui kampaaniates figureerivad vähemused) ja suur töötus on suuremad probleemid.

Ahjah, see häda oli noorhärral ka veel, et miks küll ainult 17-20% inimestest tunnistavad, et neil on geidest sõpru või tuttavaid. Keegi veel seal saates menetles seda protsenti kuidagi nii, et mul tekkis küsimus, et kas ma peaks end süüdi tundma, kui ma julgeks vastata, et mul pole selliseid tuttavaid nt. Et eestlastega on see häda, et kindlasti on väga palju geisid, aga keegi ei tea, et tal on sellised sugulased või tuttavad, sest need õnnetud on kapis ja suruvad end alla. Ossa issand. Mina näiteks ausalt ei mõtle inimesega kohtudes esimese hooga, et kes ta nüüd seksuaalsuses mõttes on. Kui ikka inimeses muud sisu ka leidub, siis miks peaks teisi üldse kangesti huvitama, kellega ja kus ja kuidas ja mispärast ja kui tihti? Ja kui teisi inimesi väga ei huvita, aga juhuslikult mingi seltskond seda teemat väga forsseerib (et mitte kapis olla nagu öeldakse...mis iganes seltskonnast me siis räägime), siis saavadki "lihtinimesed" kurjaks. Ja kordamise mõttes - kui näiteks puunikerdajad või kellasepad või hüppenööriga hüppajad tahaksid ka ajalehe veergudel ja meedias ja igal pool plakatitega ja ilma ennast nähtavaks teha, saaksin ka kurjaks.

Ja "Naistevahetus" ajab ka kurjaks. Ei, ma ei ole seda vaadanud. Aga kus pagan on igasugused eetikanõukogud, kui 9-kuune laps jäetakse kaheks nädalaks emata? Saatetegijate eetikast ma üldse ei räägi, saatesse minevate perede laste vaimne tervis ei huvita neist ilmselt kedagi. Aga on ju olemas igasugused nõukogud? Näidatakse küülikutapmise videost mikrojuppi, siis on häda taevani, aga mitte laste puhul, kussa sellega. Ja mingi lastekaitse liit on meil vist ka olemas? Aga ilmselt selline selektiivne, ainult teatud teemade puhul suud paotav.
Tjah, ok, ma kipun muidugi seda meelt olema, et kõikse eetilisem selliste saatelapsukeste jaoks oleks nad üldse kuskile kenasse sos-peresse anda. Päriselt ka. Aga see on mul üldse kiiks - see, et tegelikult oleks jubepaljudel lapsukestel oluliselt parem ja (nii kehaliselt kui vaimselt) turvalisem lastekodus kui bioloogiliste vanemate juures.

Positiivne turts ka - tänases Päevalehes Priit Simsoni kirjutis kõrgharidusest. Ei midagi uudset või geniaalset muidugi, aga õige asi on tähelepanu all (keda üldse harida kõrgelt ja kas kõiki ikka on mõtet). Parem tase oleks, kui keegi ajakirjanik oleks ikkagi nii naaaaatuke tubli olnud ja haisu ninna saanud sellest, kuidas ülikool tahabki hakata vastuvõttu piirama (mitte lihtsalt võtta arvesse Karise üldjuttu, et asja plaanitakse) või siis oleks välja arvutanud, kui palju mingi hulga (nt 1/3 võrra) vastuvõtu vähendamine TÜ eelarvet lööb ja milliseid teaduskondi kõige enam ja kuidas seda siis lappida kavatsetakse.