Pidupäev

Peale rohkem kui kahte kuud ametisolekut on nüüd lõpuks käes päev, mille saan veeta omas kabinetis. Asju riiulitesse paigutades. Kabinet on lõppeks remonditud, mööbli enamus sees, arvuti ordnungis ja isegi mu raamatuvirnad said vanast kohast ära toodud. Nüüd jäänud veel sellised väikesed igatsused järel, nagu prügikast ja riidenagi :) Jah, õigus, suvel läbirääkimisi pidades muidugi lubati, et septembri alguseks saab ruumides kohe tööle hakata, aga - kasutades ajaloolaste lemmikvanasõna - kes vana asja meelde tuletab, sel....
Nii et kõik, kes julgevad, tulgu külla :D

Väsitav ent tegus...

üksiklapsevanema* õhtupoolik siis. Esmalt tuli lasta pojul neli joonistuspaberit paksult guashiga katta - teosed said lõpuks nimeks "Meri päikesepaistel", "Lepatriinu" (algne nimi "Lill", keskmine nimi "Koletis"), "Udu" ja "Päike". Minu roll oli võimalikult vähe last segada (jajah, mind kamandati teisele poole lauda, et mul mitte ei tuleks see mõttessegi), üritada takistada värvitopse ümber ja vaibale kukkumast, pintslit loputada (seda vähemalt lubati teha) ning uut paberit ette anda (kui vana juba silmnähtavalt vettinud olekut ilmutas). Sellele järgnes pisiplastika - roosast voolimismassist erinevad lumememmed ja lapse loodud kraana-ralliauto-paadi täiustamine (ta lubas!) ja põrandalt imepisikeste roosade tükikeste kokkunoppimine. Siis muusikatund - impro ksülofoni ja klaveriga pluss valsiharjutused "Hijo De La Luna" saatel (nad võiks seda kunagi ka mõnel ballil lasta, korteris sellega just palju ei keeruta...aga kena ja kiire lugu). Ja mõelda, õhtu pole veel läbi.....ilmselt ootavad ees paar legoautode võiduajamist ja loomaarstimäng ning ühine sotsiaalse sidususe sarja vaatamine.

* üksikvanem tänu abikaasa komandeeritusele... et keegi valesti aru ei saaks.

Kes on eakas?

Tartu Postimehes siis selline uudis.
Tõesti, vanainimesed on ju kurikaeltele kerge(m) saak, aga kui uudist lugeda, siis....no olgu, 84 ja 72 aastane ilmselt ongi eakad. Aga 52? Ja 36?
Eks teema ole mulle isiklikult valus, sest enda keskealisekski pidamine on natuke urisema panev, aga eakate gruppi kuulumine on ikka täitsa uus tase.
Hmm, ja siin on ka võimalus oksüümoroniks - tänapäeval on palju 40. eluaastates naisi, kes uuesti või esmaskordselt emaks saavad. Kas me peas siis rääkima "eakatest noortest emadest"?

Kus hundist....

Eks ole, mitmes blogis käivad praegu diskussioonid raamatute tehnilise poole kvaliteedi teemadel. Ja just täna avastasin, et üks raamat, mis mitte just suurepärase tõlkekvaliteedi tõttu meiegi arvutisse tee leidis (keeletoimetajast lähikondne küsis ühelt me pere liikmelt nõu), on ühe tuttava tõlgitud. Ta vist pole varem ilukirjandust tõlkinud ka, aga selles raamatus jäi kohati lausa mulje, et talle inglise keel (milles originaal kirjutatud oli) ikka väga tuttav polnud. Üks luuletuselaadne asi oli ikka nii mööda, nii mööda. Aga näe, tõlgib ikka.
Kuidagi paha tunne.

Ja tuletas see lugu meelde ühe realia valdkonna enamvähem populariseerimise teemalist raamatut, mida üks teine tuttav eelmisel aastal toimetada üritas. Tõlge oli tõeline nutt ja hala, eesti keelest polnud haisu ka mitte, ja toimetajast oli kohe kahju - mitte ainult, et raamat ei pidanud olema korrektses eesti keeles vaid valdkonna spetsiifikast lähtudes ka "lihtinimesele" arusaadav. Ei tahtnud kohe mõeldagi sellele, et kui palju maksti tõlkijale ja palju (vähem) toimetajale....