Koolitusmõtteid

Ma ei tea, kuidas on teiste koolitajate/õppejõududega, aga mina sain eelmisel nädalal tunda tõelist rollisegadust – olles ühel koolitusel õppija rollis (üle pika aja) töötas ometi kogu koolituse aja mõte ka selles võtmes, et "ah nii nad teevad...aga mina teeks nii...see tuli hästi välja...teemade esitusega teeks nii...see on halvasti korraldatud, see hästi" etc. Tore, mingit pidi on muidugi minu kui õppija suhtumine koolitustesse – kui juba osaleda, siis olla maksimaalse kasu peal väljas ehk: küünte lakkimiseks ja päeva õhtusse veeretamiseks on ka mõnusamaid kohti - teisest rollist mõjutet. Kohe üldse ei meeldi ju endalegi rääkida rahvaga, kes on uimane ja mõtleb kõigele muule ja tunneb end nagu muumiraamatu väga vale orav väga vale puu all.

Rollikonflikt oli mu enda jaoks aga tõeliselt märgata lõunapausi ajal. Koolitajana ma ju tean, kui hinnas on pikemate koolituste puhul need hetked, mil saad häält puhata ja ülespoole suunatud suunurgad krambist vabastada - olla natukegi inimestest eemal ja omaette ja vait. Aga oh, kui koolituse läbiviijad ise teatasid alguses, et muudkui räägime ja arutame ja lõunat ju sööme ka koos, siis egoistliku inimesena ja koolitusest maksimaalse kasu ahnitsejana unustasin äsjakirjeldet teadmise teadlikult. Ma tahan küsida ja ma saan seda teha ja on vaja ka küsida ja vaat küsingi, ise te ju kutsusite üles.Niimoodi. Täitsa häbematu. Ja siis muidugi vahepeal kerkis sügavast minevikust see vaikse tudengi olek: ma olen jah olemas, aga ärge parem tähele pange ja küll ma saan ja üldse noh mõtlen oma mõtteid siin. Küüsi siiski ei lakkinud. Selle eest kannatasin korraliku köha käes ja rõõmustasin tähelepanelikke aegajalt käekotist pudelikese koukimise ja lonksamisega. Tjah, loodetavasti need tähelepanelikud said ka aru, et tegemist oli köharefleksi pärssiva arstimiga ja mitte mingi muu joovastava joogiga. Igatahes sobivad lonksamised ja köhimised hästi vagura rolli sobimatuse seletamiseks – kui nagunii mingit pidi kõrva või silma paistad, siis tuleb roll lõpuni mängida.

Ahjaa, kogu rollisegadust suurendas veelgi see, et vahepeal (kõnealune koolitus toimus mitme päeva jooksul ja mitte päris järjest) tuli ka ise teises Eesti otsas rahvast harival moel lõbustada. Koolitus, mille kõige valgustuslikum osa minu enda jaoks oli see hetk, kui 5 minutit enne actioni algust tundus, et elektrit ei ole ega tule. Tähenduses, et ei mingit slaidishowd seinal ega läpaka ekraanilgi. Valgustushetk oli siis enese sisekõne – et ahah, kui ei siis ei...kaks tundi juttu teemal x, saame hakkama, pole probleemi ollagi. Ja siis sisekõne jätkuna imestus, et isver-susver, kas ma saakskingi hakkama. Kaks tundi? Aga neli – ilmselt? Kuus...no kui vaja, siis vaja? Mispeale leiti siiski ka elekter üles.