Öko-porin

Porr-porr-porr....plaanisime minna laupäeval ökomessile. Reklaamisime lähedastele- tuttavatele kah. Et teeks kambaka. Ise oleks tahtnud ühte ja teist osta ja niisama ringi vaadata, hea meil ju sinna jalutada. Vaatan mina seda messikuulutust veelkord ja mida näen – sissepääs 90 eeki nina kohta. Ahah. Minu meelest see just väga ei motiveeri inimesi sinna minema...kas ei võiks asja korraldajate laiem eesmärk siiski see, et võimalikult paljud inimesed rohelise ilmavaate vastu huvi tunneksid?
Porr-porr ja irw...vaatasin mina ökomessil osalevate firmade nimekirja ja leidsin sellise, mis müüb biolagunevaid koerapabulakotte. Huvitusin, uurisin firma kodulehte (järsku saab neid kotte ka Tartus kuskil osta, eks). Ja hakkasin kukalt kratsima. Et kas mina olen väga matslik koerapidaja või pole firma inimestel suurt koeramisega pistmist...või nad ei tea, kuidas oma kaupa müüa. Jutt, mis sedasi mõtlema pani, on järgmine (tsiteerin):
„Jalutad metsateel ja Sinu koer otsustab seekord teha hunniku keset teed. loomulikult korjad Sa kõik kotikesse, tee peale ju ei saa seda jätta. Aga mida teha edasi? Prügikaste läheduses pole. Kas kõik, mis "oma", koju kaasa võtta? Siin on Sulle abiks Hauska koerakaka kott. Väljaheite selles kotis võid rahuliku südamega põõsa alla peita, sest see laguneb seal koos oma sisuga huumuseks. Põõsas ütleb aitäh:), tee on puhas, Sinul käed vabad ja loodust ei jää reostama killukestki kilet.“
Punkt üks – kui paljud koeraomanikud lähevad metsa (pärismetsa, mitte parki) ja koristavad seal pabulaid? Kas see on ikka vajalik? Mida nad teevad teeraja peal olevate kitsepabulatega või koledasti hallitama läinud seenega? Koristavad? Ma ei tea...ma olen suuresti linnalaps küll, aga minu meelest on metsas teatud asjad normaalsed. Looma pabul on metsas normaalne ja kilekott ei ole. Ja metsas käies korjata koerapabul kilekotti, olgugi biolagunevasse, tundub jabur. Ka selle kilekoti tootmiseks on ju kulutatud energiat jne, eksole? Ah et kuidas toimiks mina...jah, linnas jalutades me loomulikult koristame oma pisipeni järelt – aga ma ei näe vajadust tormata koristama, kui pabulad tehakse põõsa alla. Metsas – kui tõesti on selline metsarada, kus arvatavasti käib palju inimesi, siis ma pigem võtaks mingi toika ja urgitseks maasse pisikese augu, ajaks pabula sinna sisse, mulla-sambla peale ja kogu lugu.
Punkt kaks – selline tekst kipub jätma rohelistest ullikese ja looduskauge inimese muljet. Praegu on Eestis kõva sõna juba see, kui keegi ka linnas oma lemmiku järelt koristab, osad ei tee seda ju ka põhjusel, et – tegemist on loodusliku, iselaguneva kraamiga. Kui asendada tekstis „mets“ „pargiga“ või „muruga“, oleks asjal juba jumet, sest eks iga normaalne inimene saab ju aru, et just need on kohad, kus tavainimene kõige suurema tõenäosusega koerajunnide sisse satub ja et see pole tõepoolest meeldiv. Biolagunev kott laguneb küllap ka prügikastis. Koristamiskohustus on ju ikka välja mõeldud inimeste tõttu, mitte seepärast, et koristatav kraam kuidagi loodust kahjustab – see tundub antud firma rahval ununevat.
Punkt kolm – pabulakottide suurus: 2 liitrit. Sa jeerum, tahaks öelda. Ma ei valda küll suure koera ekskrementide hulga teemat, aga kaks liitrit tundub sobivat pigem sellise keskmise lehmakoogi koristamiseks (kuidas see küll käia võiks, võeh..). Meie taksieputis täidaks seda kotti mitu nädalat kindlasti....
Loo moraal – kui hakata mingit kaupa müüma, siis võiks enne natuke mõelda, mida müüa, kellele müüa tahetakse ja kuidas võiks reklaamida kaupa nii, et asi väga jabur ei tunduks.
Ja ökomessile me vist ei lähe.