kolmapäev, september 29, 2010

Miks muretseda kõrgharimise pärast?

Miks mina seda teen...
Ühelt poolt, olles aastaid olnud TÜga seotud nii erineval tasemel üliõpilase kui õppejõuna...eri erialadel, erinevate õppimisviiside ja -süsteemidega...olles vastu võtnud tudengeid, näinud tööde kaitsmisi ja eksamitegemisi on tekkinud väga palju mõtteid. Murelikke, paljuski. Osa neist on võibolla erialaspetsiifilisemad (no nt - suurel enamusel erialadest on sisseastujad selle mingeid aluseidki koolis nuusutanud...meil paraku tihti mitte), teine osa aga ilmselt üldisemad. Ja siis tundub mulle, et vanasti oli rohi rohelisem. Mulle ei meeldi...

...et sisseastujad küsimusele "miks just see eriala" vastavad jätkuvalt, et mulle meeldib suhelda ja inimesi aidata (millele ilmselt komisjon vastab klassikaliste lausetega, et miks siis mitte torumehe eriala, kus ju ka palju aidata saab...või miks mitte müüja amet, kus suhtlemisvõimalusi rohkesti)
...et juba ca 20 aastane bakataseme tudeng (mitte üldse hiilgav) kes on tudengiaktivistina paar ettekandekest pidanud, reklaamib end kogenud koolitajana...
...et on juhendajaid, kes peavadki normaalseks, et nemad ise kirjutavad seminaritöö valmis suures osas (no kuidas sa kehva tööd kaitsmisele lased ja õpetada tudengit ise tegema on ju tüütum) ja et on juhendajaid, kes väga heal juhul viitsivad enne kaitsmist töö läbi lugeda - ning kuigi tudeng on süüdi vaid selles, et ta ei teinud enne juhendaja valimist detektiivitööd, hakkavad need kaks tööd kaitsmisel konkureerima.
..et massiloenguid kasutavad tudengid selleks, et rahumeeli internetis kooserdada ja sõpradega suhelda (oi mis pilt avanes aastake tagasi, kui "Vanemuise ringis" sai natuke aega tagareas istutud....enamusel olid arvutid lahti ja loengu kuulamisest oli ikka asi väga kaugel...jah, ma keelaks audikates wifi ära).
...et kõrgkoolid püüavad üksteiselt tekki pealt kiskuda, õppejõude üle meelitada, tudengitele teist kooli maha teha - mis siis, et avalikult räägitakse koostööst - ja seda aastaid.
...et needsamad massilised vastuvõtud ei tee sisulist tööd tudengitega võimalikuks enne magistritaset. Paljud õppejõud tahaksid pidada pigem seminare ja mitte kanda konspekti ette (olgem ausad, tudengid oskavad reeglina lugeda ja võiksid ju konspekti-õpiku kodus läbi töötada). Aga kus sa sellega- 90 või 200 inimesega seminari ei pea (ja väiksematesse gruppidesse jagamine tähedab struktuurile lisakulu igas mõttes) ja teisalt ei suuda - olgu siis äraelamiseks tehtava töö või vähese motivatsiooni tõttu - suur osa tudengeid ilmselt sellise "välismaise" koormusega õppida.

Ja viimase probleemiga seoses muretsen ma kõrghariduse pärast oma uue ametiposti tõttu. Mis mõte on välja töötada superhead andekate väljaselgitamise võimalused põhikoolis või gümnaasiumis, kui need andekad ülikoolis peavad ikka sellessamas 200-inimeselises grupis konspekti ettelugemist kuulama? Kui neile ei võimaldada sellist stipendiumi, et nad saaks ainult õpingutele pühenduda? (kas rahvusvahelistel olümpiaadidel kõrgeid kohti saanutel on kuidagi suuremad stipid...ma kahtlen). Või nad siis lähevad välismaale, jajah, kus lähenemine individuaalsem ja stipendiume saadaval.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar